Menüü

Kokkuvõte

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõike 1 ning artikli 79 lõike 2 punktide b ja c järgi on liiduülese varjupaiga- ja sisserändepoliitika fookuses eelkõige rahvusvahelist kaitset saama õigustatud ning ka liikmesriigis seaduslikult elavate välismaalaste õiglane kohtlemine ja mittetagasisaatmise (ingl non-refoulement) põhimõtte järgimine. Nendel kolmanda riigi kodanikel, kes vastavad rahvusvahelise kaitse saaja nõuetele, tekib seaduslik õigus viibida Euroopa Liidu ja asjaomase liikmesriigi territooriumil. Kolmanda riigi kodanikud, kes ei saanud rahvusvahelist kaitset, on kohustatud Euroopa Liidu ja asjaomase liikmesriigi territooriumilt lahkuma. Nende kahe pooluse vahel on kolmanda riigi kodanikud, kes küll ei saanud rahvusvahelist kaitset, ent keda ei saa eri põhjustel riigist välja saata. Sellistel kolmanda riigi kodanikel puudub nii Euroopa Liidu kui ka Eesti õiguskorras selgelt määratletud õiguslik staatus. Sisuliselt jääb kolmanda riigi kodanik kahe eelviidatud süsteemi „vahele kinni“ ning sellist olukorda on erialakirjanduses ja valdkonnaspetsialistide kõnepruugis tavaks nimetada õiguslikuks ebaselguseks (ingl legal limbo).

Käesolevas artiklis annab autor ülevaate õiguslikult ebaselge staatusega kolmanda riigi kodanike olukorrast Eestis ja pakub probleemile Eesti jaoks lahendused.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse