Kokkuvõte

Iga riik koosneb inimestest, kelle käitumine on teatud ulatuses ja teatud määral reguleeritud. Selleks kujundab riik kindla organisatsioonivormi ja sellest tuleneva võimaliku ja vajaliku käitumise. Jutt on kodakondsuse kui organisatsioonivormi sätestamisest. Kodakondsus kui institusioon on eelduseks tervele reale üksikisiku juriidilistele õigustele ja kohustustele, mille esemeks on spetsiaalsed aspektid osavõtuks riiklikust (avalik-õiguslikust) elust. Teisisõnu – just kodakondsus on selleks õiguste ja kohustuste ühtsuse kandjaks, mis määrab põhiliselt subjektiivsete õiguste võimalikkuse ja reaalsuse avalikus õiguses. Olgu siinkohal mainitud näiteks valimisõiguse instituut, kuid ka nõudeõigus riigi kaitsele (seda eriti asudes välisriigis), riigikaitse kohustus jne. Peale selle peavad riigi kodanikud olema riigialamatena seaduskuulekad. Riigi rahva kohta on ennast väljendanud eriti lühidalt ja korrektselt juba Cicero: riigi rahvas pole mitte igasugune suur inimeste ühendus. See on selline suur inimeste ühendus, keda seovad ühised huvid ja lugupidamine kehtiva õiguse vastu. Tõsi, inimesi, kes ei kuulu antud riigi kodanike hulka, kaasab riik samuti avalik-õiguslikku ellu, kui nad mingil viisil on seotud riigi ülemvõimuga, kuid ta teeb seda, võrreldes riigikodanikega, piiratult.

• rahvas