Sulge
Iga riik koosneb inimestest, kelle käitumine on teatud ulatuses ja
teatud määral reguleeritud. Selleks kujundab riik kindla
organisatsioonivormi ja sellest tuleneva võimaliku ja vajaliku
käitumise. Jutt on kodakondsuse kui organisatsioonivormi
sätestamisest. Kodakondsus kui institusioon on eelduseks tervele
reale üksikisiku juriidilistele õigustele ja kohustustele, mille
esemeks on spetsiaalsed aspektid osavõtuks riiklikust
(avalik-õiguslikust) elust. Teisisõnu – just kodakondsus on
selleks õiguste ja kohustuste ühtsuse kandjaks, mis määrab
põhiliselt subjektiivsete õiguste võimalikkuse ja reaalsuse
avalikus õiguses. Olgu siinkohal mainitud näiteks valimisõiguse
instituut, kuid ka nõudeõigus riigi kaitsele (seda eriti asudes
välisriigis), riigikaitse kohustus jne. Peale selle peavad riigi
kodanikud olema riigialamatena seaduskuulekad. Riigi rahva kohta on
ennast väljendanud eriti lühidalt ja korrektselt juba Cicero: riigi
rahvas pole mitte igasugune suur inimeste ühendus. See on selline
suur inimeste ühendus, keda seovad ühised huvid ja lugupidamine
kehtiva õiguse vastu. Tõsi, inimesi, kes ei kuulu antud riigi
kodanike hulka, kaasab riik samuti avalik-õiguslikku ellu, kui nad
mingil viisil on seotud riigi ülemvõimuga, kuid ta teeb seda,
võrreldes riigikodanikega, piiratult.