Üks aastaring hakkab järjekordselt ümber saama. „Juridica“ jaoks oli see juba (alles) viies. Milline see viies aastakäik oli, seda võite meeldetuletuseks vaadata „Juridica“ 1997. aasta indeksist, mida käesolev number muuhulgas sisaldab. Indeksit võib pidada heaks ajakirja peegliks. See peaks kokkuvõtvalt ära näitama ajakirja suunitlused, tugevad ja nõrgad küljed. Aga kindlasti ka võimalused. See, et ainus juristide ajakiri Eestis on 1997. aastal väga vähe leheruumi loovutanud näiteks tsiviilõigusele, ei ole toimetuse sihikindel poliitika. „Juridica“ on ajakiri, mille eesmärgiks on jagada järjepidevat õigusinformatsiooni juristidele, juuratudengitele ja teistele asjast huvitatutele. Selline informatsiooni „jagamine“ ei saa alguse kusagilt müstilisest väljaspoolsusest, vaid ikka nendesamade juristide, juuratudengite ja huviliste endi hulgast. Tudengid on 1997. aastal meie ajakirja veergudel võib-olla rohkem hakanud silma paistma kui eelnevatel aastatel. Samalaadset aktiivsuse tõusu ootaks ka tegevjuristidelt. Järgmise, 1998. aasta „Juridica“ indeksi enesele huvipakkuvamaks muutmine sõltub paljuski juristidest endist, soovist luua tõeliselt oma ajakiri.

Käesolev number on osaliselt pühendatud justiitsasutuste reformile. Tuleb siiski tunnistada, et number on kahjuks temaatiliselt poolik – ajakirja üldteema on laiem kui sisu. Pole artikleid sellisest väga olulisest justiitsasutusest nagu prokuratuur, ka muudatused advokatuuri õiguslikul reguleerimisel oleks võinud kajastamist leida muuhulgas ka advokaatide silmade läbi. Tahes tahtmata tuleb nõustuda Ivar Kostabi poolt 3. detsembri ajalehes „Postimees“ öelduga: „sarnaselt paljude teistegi eluala esindajatega, on juristid oma põhimõttelist vaidlust kogu aeg edasi lükanud. Lootuses, et see kunagi ehk laheneb. Ei lahene. Kui miski tahab läbivaidlemist, tuleb see paratamatult läbi vaielda.“ Sellise probleemiasetuse juures jääb üle vaid küsida: kui justiitsasutuste reformi puhul ei rääkida põhimõttelisest vaidlusest, siis mille puhul saab?

Käesoleva „Juridica“ numbri näol oli tegemist ühe esimese katsega tuua meie ajakirja lugeja ette teatud juriidiline diskussioon. Selle esimese vasikaga võib alati üht-teist juhtuda, kuid ma usun, et eesmärk on seda väärt, et see kaste ei jääks viimaseks. Juriidilise diskussiooni läbiviimise võimalikkust on ilmekalt demonstreerinud Eesti Akadeemilise Õigusteaduse Selts oma ettekandekoosolekutega. Usun, et ka „Juridica“ ei lähe kergema, käega löömise teed, vaid suudab juriste edaspidi edukamalt veenda taolistel teemadel oma arvamust avaldama.