Kuigi käesoleva „Juridica“ kaane peal roomavad „kuriteod“, ei ole siinkohal tegemist kriminaalõiguse erinumbriga. Peale kriminaalõigusele pühendatud artiklite sisaldab number veel põhiõiguste ja -vabaduste teemat käsitlevaid artikleid, rahvusvahelist ja riigiõigust käsitlevaid kirjutisi ja muudki, loodetavasti huvitavat lugemist. Kuid mis seal salata, ajakirja esimese poole on enda alla võtnud kriminaalteadused.

Fjodor Dostojevski laseb oma romaani „Kuritöö ja karistus“ peategelasel Raskolnikovil öelda, et kõik seaduseandjad, alates kõige vanemaist ja jätkates Solonite, Muhamedide ning järgnevatega, on kurjategijad juba ainult sellega, et nad uusi seadusi andes ühes sellega ka vanu, ühiskonna poolt pühaks peetud ja esiisadelt päritud seadusi rikkusid. Edasi arutledes jõuab Raskolnikov järeldusele, et kõik vähegi rööbastelt kõrvalekaldujad, s.t kes vähegi suudavad midagi uut öelda, peavad oma loomu polest olema kurjategijad. Muidu oleks neil raske rööbastest välja pääseda, kuid sinna jäämisega ei suuda nad leppida.

Selles ajakirja numbris tutvustatakse veel loomisstaadiumis oleva uue kriminaalseaduse kavandatavaid lähtealuseid, milleks karistusõiguse puhul on ja jääb kuritegu, selle mõiste. Loodetavasti on see prof Jaan Sootaki artikkel vaid alguseks edaspidisele diskussioonile. Karistusõiguse reformi juures on üheks sõlmküsimuseks see, kas me tahame, kasutades Raskolnikovi terminoloogiat, olla kurjategijad ja muuta praegukehtivat õigust, selle aluspõhimõtteid. Teine võimalus on jätta kriminaalõiguse põhiskeem selliseks, nagu see meile nõukogude ajast on pärandatud. Praegukehtiva kriminaalkoodeksi kohta me ei saa küll öelda, et selle seaduse on kehtestanud meie esiisad, kuid samas on nad seda järginud või vähemalt olnud sunnitud järgima. Isegi juhul, kui me ei pea nõukogudeaegseid seadusi millekski, peame me arvestama, et neid muutes on tegemist rööbastest kõrvalekaldumisega ja kui seaduseandja ei suuda uusi rööpaid küllalt tugevalt seada, siis võib osutuda raskeks hoida rahvast veendumuses, et mingid rööpad on üleüldse olemas.

Arvan, et õiguses on järjepidevus väga oluline ja seaduse muutmiseks peab olema kindel eesmärk, muidu ei tasu seda ette võtta. Eestis on praegu periood, kus seaduste kiire muutmine on pigem reegel kui erand. Meie ei tunne end seadusi muutes kurjategijatena, sest nõukogudeaegsed seadused ei ole meie jaoks väärtuseks omaette, need polnud meie seadused. Kuid samas võib sellise suhtumise tõttu tekkida ühel hetkel probleem, et rahvas ei pea ühtki seadust meie omaks ja see on juba ohtlik.

Lisaks jääb siiski õhku küsimus: mis eesmärgil me näitame üles julgust ja asume „kuritegelikule teele“ muutes kehtivat õigust – ega mitte ainult sellepärast, et „nii on see Euroopas“?