Kokkuvõte

Ühelt poolt on põhiõigused vastava rahvusliku õiguskorra olulised elemendid. Teiselt poolt ületavad need aga rahvusliku õiguse piirid. Selle rahvuslikkusest üleulatumise puhul on võimalik eristada kahte aspekti: substantsiaalset ja süstemaatilist. Põhiõigused väljuvad substantsiaalsetel põhjustel rahvuslikkuse raamist, sest püüdes täita neile esitavaid nõudmisi, peavad need hõlmama inimõigused. Inimõigused kehtivad aga nende positiveeritusest sõltumata universaalselt. *1 Seetõttu esitavad need nõudmisi igale õiguskorrale. Nende realiseerimisele kogu maailmas aitas oluliselt kaasa 10. detsembri 1948. aasta inimõiguste deklaratsioon. Rahvusvahelisel tasandil muutusid põhiõigused positiivõiguslikult siduvaks tänu 19. detsembri 1966. aasta kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile. Sellega paralleelne dokument on samal kuupäeval allakirjutatud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt, mille mõjusus on tõsi küll hoopis väiksem. Neile ja teistele paktidele, mis võtavad sihikule kogu maailma, lisanduvad regionaalsed rahvusvahelised konventsioonid nagu 4. novembri 1950. aasta Euroopa inimõiguste konventsioon. Supranatsionaalsel tasandil on loomisel Euroopa inimõiguste harta. Kõik see loob substantsiaalseid sarnasusi.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused