Kokkuvõte

Lepingueelsetes suhetes lasub läbirääkijatel mitmeid eri allikatest tulenevaid kohustusi. Üheks praktika seisukohast huvipakkuvamaks ja aktuaalsemaks võib lugeda teavitamiskohustust. *1

Tuleb kohe märkida, et Eesti õiguskorras ei ole teavitamiskohustuse problemaatika üldiselt ei jurisprudentsi ega õiguspraktika poolt tõsisemat tähelepanu pälvinud. Vaadeldes Riigikogu menetluses olevas võlaõigusseaduse eelnõus sisalduvat lepingueelseid suhteid puudutavat regulatsiooni, võib prognoosida temaatika tähtsuse kasvu. Samas võiks küsimus huvi pakkuda tänagi, kuna mitmetes mandri-Euroopa õigussüsteemides aset leidnud arengud näitavad, et ka eksimuse ja eelkõige pettuse instituutide kaudu on võimalik ning ka vajalik kaitsta läbirääkijat, kellel on mingil põhjusel halvem ligipääs tema jaoks olulisele teabele. *2

Nagu lepingueelsed suhted üldiselt, omab ka lepingueelne info avaldamise kohustus järjest suuremat tähtsust, mistõttu on ka teoreetikute antud valdkonna vastu kasvamas. Sellise tendentsi üldisemaks põhjuseks võib pidada asjaolu, et tänapäeva sotsiaalsete suhte kontekstis ei ole mõistlik eeldada õigussubjekti pädevust igal elualal ning võimet arvestada kõikide lepingu sõlmimisega kaasnevate riskidega. Spetsialiseerumine ühiskonnas on viimase sajandi jooksul märgatavalt suurenenud ning see protsess jätkub. Samuti koosnevad käibes olevad esemed keerukamaks. Seetõttu on aina tõenäolisemad olukorrad, kus läbirääkimistel sõltub isik enda potentsiaalsest lepingupartnerist, kuna viimane on asjatundja või mingil muul põhjusel paremini informeeritud.

• lepingueelsed suhted ja eelleping