Teieni jõudnud Juridica on mõneti eriline. Seda seepärast, et esmakordselt pühendub see vaid ühele kindlale probleemile – põhiõigusteadusele, kui kasutada R. Alexy tähistust. Tõsi, põhiseaduse küsimusi on Juridica veergudel käsitletud regulaarselt. Erinumber, mis oli seotud valdavalt konstitutsiooniõigusega, ilmus 1999. aastal. Temaatilisi numbreid on olnud teisigi, kuid ühele teemale pühendatud teadustöö, mis täidab terve numbri, on küll esmakordselt saanud Juridica kaante vahele. Põhjusi selleks on mitmeid. Teatavasti möödub õige pea kümme aastat Eesti Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmisest. Seepärast on täiesti loomulik, et juristid-õigusteadlased seda sündmust meeles peavad ja akadeemiliselt „tähistavad“. Mis saab aga olla veel parem, kui tänapäevase õigusteadusliku mõtte publitseerimine, muutes selle kättesaadavaks laiale lugejaskonnale. Veel on heameel selle üle, et meie põhiseaduse vastu on huvi tundnud tuntud õigusteadlased väljastpoolt Eestit. Robert Alexy on Kieli Christian Albrechti nimelise ülikooli avaliku õiguse ja õigusfilosoofia korraline professor ning mainekas õigusteadlane. Tema tööd ja tegemised on teada-tuntud Eestiski. Nimelt osales R. Alexy Eesti Vabariigi põhiseaduse juriidilise ekspertiisi valitsuskomisjoni töös. Meie ajakirja veergudel on ilmunud tema artikkel „Kollisioon ja kaalumine kui põhiõiguste dogmaatika põhiprobleemid“ (Juridica, 2001, nr 1).

Teame, et õiguskorra ülimuslikuks õigusaktiks on põhiseadus. Järelikult peab õiguskorrast arusaamine saama alguse just põhiseadusest. Saksa konstitutsioonikohus on iseloomustanud põhiseadusest arusaamist kui diskursust: „Iseäranis konstitutsiooniõiguse tõlgendamisel on diskursuse iseloom, milles isegi metoodiliselt veatu töö puhul ei tehta absoluutselt õigeid, asjatundjate seas kaheldamatuid avaldusi, vaid esitatakse põhjuseid, millele seatakse vastu teised põhjused, kusjuures lõpuks peavad paremad põhjused andma otsustuse“. Sellises kontekstis on teie käes olev teadustöö tänuväärt materjal põhiõigusteadusest, mille teeb eriti väärtuslikuks asjaolu, et diskursust arendatakse Eesti Vabariigi 28. juuni 1992. aasta põhiseaduse pinnalt, põhiseaduse alusel, mis „dokumenteerib Eesti naasmise demokraatlike põhiseadusriikide perre“ (R. Alexy).

Põhiseadusest arusaamine, eriti selles osas, mis puudutab põhiõigusi, on vahetult seotud konstitutsiooniõiguslike kohtulahenditega ehk teisisõnu põhiseaduse tõlgendustega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustustes. Olles veel täpsem, on siin tegemist lõppastmes õiguse reaalse siduvusjõu parandamisega. On igati loomulik, et just konstitutsioonikohtute otsused peavad olema kõigi teiste kohtute poolt langetatud väärtusotsustega võrreldes n-ö kõige väärtuslikumad. Lühidalt öeldes, otsustused peavad olema aktsepteeritavad ja mitte ainult juristide jaoks. Kõik see räägib sellest, et põhiseadusest arusaamisel ja kohtute faktilisel tegutsemisel on vahetu side Eesti Vabariigi põhiseaduse II peatüki „Põhiõigused, vabadused ja kohustused“ tunnetuse ja autentse tõlgendamisega. Põhiseaduse puhul, kus paljudel juhtudel on tegemist normide-printsiipidega, pole nendest arusaamine ilma õiguse teooria poolt väljatöötatud tunnetusmeetodite kasutamiseta üldse võimalik. Siit saab teha järelduse, et avaldatud tööl „Põhiõigused Eesti põhiseaduses“ on suur praktiline väärtus ja seda mitte ainult juristide professiooni esindajate jaoks. Autorile suur aitäh ja lugejale põnevat lugemist soovides,