Kokkuvõte

Rahvusvahelise kaubandusõiguse pideva arengu ning globaalse turu tähtsustumise tulemusena kasvab pankrotimenetluste arv, kus võlgnikuks on isik, kes tegutseb enam kui ühes riigis. On ilmne, et sellise valdkonna reguleerimiseks ei piisa siseriiklikest seadustest ning vaja on täiendavat, rahvusvaheliselt kooskõlastatud reguleerimist. On teoreetikuid, kes nimetavad rahvusvahelise ehk piireülese pankrotimenetluse regulatsiooni isegi rahvusvahelise eraõiguse eraldiseisvaks osaks. Teised on siiski seisukohal, et rahvusvahelise eraõiguse normid on vaid üheks rahvusvahelise pankrotimenetluse regulatsiooni osaks.

Artiklis käsitletakse 29. mail 2000 Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastu võetud ning 31. mail 2002 jõustunud maksejõuetusmenetlust reguleerivat määrust nr 1346/2000. Käsitletakse määruse põhiküsimusi, milleks on esmase ja teisese maksejõuetusmenetluse eristamine, maksejõuetusmenetluste suhtes kohaldatav seadus, maksejõuetusmenetluses tehtud otsuste tunnustamine teistes riikides, sh halduri pädevus, samuti võlausaldajate osalemine maksejõuetusmenetluses ja võlgniku tegevuskoha kindlaksmääramine. Eesti jaoks on vaadeldav valdkond aktuaalne juba selle tõttu, et alates 1. maist 2004 kohaldatakse määrust ka Eesti kui Euroopa Liidu liikmesriigi suhtes.