Kokkuvõte

Eesti esimese oma pärimisseadus jõustus 1. jaanuaril 1997. 17. jaanuaril 2008 võeti vastu uus pärimisseadus, mis jõustus 1. jaanuaril 2009.

Pärimisõiguse teise reformi poliitiliseks lähtealuseks oli soov luua tänapäevasem ja euroopalikum pärimisseadus. Eriti oluliseks uue pärimisseaduse puhul peetakse pärandi vastuvõtu senise süsteemi asendamist „paljudes Euroopa riikides levinud“ ning „kaasaegsema“ pärandist loobumise süsteemiga. Andes ülevaate vastuvõtu- ja loobumissüsteemi ajaloolisest kujunemisest ning tuues välja, millised Euroopa riigid millist pärandvara vastuvõtusüsteemi tänapäeval kasutavad, asutakse artiklis seisukohale, et loobumissüsteem ei ole euroopalikum ega tänapäevasem. Eemalviibiva pärija tahte väljaselgitamise regulatsiooni uues seaduses analüüsides leitakse ka, et loobumissüsteem ei ole iseenesest turvalisem pärandi omandamise süsteem.

Artiklis analüüsitakse uuenenud pärimismenetlust ja võrreldakse seda senikehtinud regulatsiooniga, võttes vaatluse alla eelkõige pärimismenetluse algatamise. Eraldi peatutakse kolmel juhtumil, mil 1996. aasta pärimisseadus nägi ette notarile pärimisasjas avalduse esitamise ja analüüsitakse, kas sellised taotlused võiksid 2008. aasta pärimisseaduse kohaselt olla aluseks pärimismenetluse alustamiseks ehk kas nende esitajad kvalifitseeruksid pärimismenetluse algatamise õigust omavaks „muuks isikuks“ 2008. aasta pärimisseaduse § 166 tähenduses.

• pärimise käik