Kokkuvõte

Riigikohtu halduskolleegium tegi 20. oktoobril 2008 otsuse kohtuasjas, mille keskmes oli küsimus, millist isikut saab pidada Eestis püsielanikuks. Vaidluse õiguslikuks põhiküsimuseks oli püsiva elamise mõiste, sest kodakondsuse seaduse § 6 lõige 21 esitab tingimuse, et naturalisatsiooni korras kodakondsust taotlev välismaalane peab olema elanud püsivalt Eestis viimased viis aastat enne taotluse esitamist, kuid jätab sõnaselgelt täpsustamata, mida mõista püsiva elamise all. Kohtuotsus läheb siiski kaugemale pelgalt vaidlusest ühe mõiste sisustamise üle, sest väljendab kohtu arvamust kodakondsuse tähendusest tänapäeva Eesti ühiskonnas.

Põhiseadus lähtub ius sanguinis’e põhimõttest ehk veresugulusest. Põhiseadus ei näe põhiõigusena ette subjektiivset õigust omandada kodakondsus naturalisatsiooni teel. Kodakondsuse omandamise naturalisatsiooni korras näeb ette kodakondsuse seadus. See seadus sätestab välismaalasele naturalisatsiooni korras kodakondsuse andmise tingimused (§ 6), mille hulgas on ka Eestis püsiva elamise nõue, ning Eesti kodakondsuse andmist välistavad asjaolud (§ 21).

Autor vaatleb, kuivõrd on seadusandja kodakondsuse omandamise tingimuste määramisel vaba, millised on püsiva elukoha mõiste tõlgendamise võimalused ja kas kodakondsuse kui privileegi rõhutamine on ajakohane. Muuhulgas vaadeldakse artiklis kodanike ja välismaalaste õigusliku seisundi erinevusi ning nende evolutsiooni.

• põhiõigused, vabadused ja kohustused