Kokkuvõte

Viimase aasta jooksul on „Juridica“ veergudel kahel korral käsitletud karistusjärgset kinnipidamist. Mõlemad kirjutised on selle Eesti karistusõiguse jaoks uue instituudi suhtes olnud äärmiselt kriitilised. R. Maruste nendib oma artikli kokkuvõttes, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tunnistas kohtuasjas M. vs. Saksamaa Saksamaal kasutusel oleva, Eesti karistusseadustikus sätestatuga sarnase süsteemi inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga vastuolus olevaks.

Artiklis käsitletakse veel kord asjas M. vs. Saksamaa tehtud otsuses öeldut ja sellega seoses küsimust, kas karistusjärgse kinnipidamise näol on tõesti tegemist õigusriigile sobimatu nähtusega. Autor asub seisukohale, et EIK pole öelnud kohtuasjades M. vs. Saksamaa ega Guzzardi vs. Itaalia, et karistusjärgne kinnipidamine meetmena on konventsiooni kontekstis lubamatu. Nii Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 5 kui ka artikli 7 rikkumine seisnes nimetatud kaasuse puhul selles, et kaebuse esitaja karistusjärgset kinnipidamist otsustati tagantjärele kohaldada kauem, kui seda lubas kuriteo toimepanemise ajal kehtinud seadus. EIK tunnistas konventsiooniga vastuolus olevaks vaid süsteemi ühe detaili. Seejuures on tegemist punktiga, milles Eesti regulatsioon Saksa omast erineb. Autori arvates annab otsus mõtlemisainest Eestis aga siiski: EIK seisukoht on, et karistusjärgne kinnipidamine ei tohi piirduda lihtsalt inimese kinnipidamisega, vaid sel ajal peab talle tagama tugiteenused, mis aitavad tal võimalikult kiiresti vabadusse tagasi pöörduda.

• muud mõjutusvahendid
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused
,
• põhiõigused, vabadused ja kohustused