Kokkuvõte

Mereteede kasutamine rändamiseks ei ole uus nähtus. Viimastel aastatel on peatähelepanu all olnud Vahemerd ületavad paadipõgenikud – seda nii Euroopasse kohale jõudnud paadipõgenike kui ka Vahemere ületamise katsel uppunud paadipõgenike märkimisväärselt suure arvu tõttu. ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti andmetel saabus ainuüksi 2015. aastal üle Vahemere Euroopasse üle ühe miljoni paadipõgeniku ning Vahemerel uppus peaaegu neli tuhat paadipõgenikku. Asjaolu tõttu, et põgenemine paatides on kõige ohtlikum rändamise viis, on ka Euroopa Komisjon rõhutanud, et just sellele probleemile tuleb esmajärjekorras lahendus leida.

Käesolevas artiklis analüüsitakse, milliseid konkreetseid meetmeid lubab rahvusvaheline õigus Euroopa riikidel Vahemerel paadipõgenike arvu märgatavaks vähendamiseks võtta. Artiklis ei ole käsitletud kõiki meetmeid, mis otse või kaude paadipõgenike arvu Vahemerel vähendaksid. Võttes arvesse Euroopa geograafilist asukohta, siis ei ole autori hinnangul realistlik eeldada, et Euroopa suudab praegu ja edaspidi elimineerida rände algpõhjuseid. Seetõttu on pigem vaja analüüsida, milliseid meetmeid saavad Euroopa riigid rakendada olukorras, kus ränne Euroopa suunal on aktsepteerimist vajav tõsiasi. Lähtutud on seega eeldusest, et põgenikud on ükskõik millistel kaalutlustel oma koduriigist lahkunud ning soovivad üle Vahemere paatides Euroopasse jõuda. Artiklis ei ole antud vastust küsimusele, kas isikute üle mere põgenemist tuleks takistada või mitte, eesmärgiks on vaid uurida, mil määral see võimalik oleks.

• Rahvusvaheline õigus