Menüü

Kokkuvõte

Karistusjärgne kinnipidamine on mittekaristuslik mõjutusvahend, mis annab õiguse pidada isikut kinni pärast talle süü alusel määratud karistuse täielikku ärakandmist. Isiku kinnipidamist õigustab tema suur potentsiaalne ohtlikkus ühiskonnale ja ühiskonnas elavate isikute õigushüvedele. Otsuse mõjutusvahendi rakendamiseks teeb kohtunik kaalutlusotsusena sõltuvalt isiku süüst ning reaalselt toime pandud teo asjaoludest, lähtudes seejuures teatavatest formaalsetest ja materiaalsetest eeldustest. Selleks, et asuda seisukohale, kas isik võib vabanemisel endast ühiskonnale ohtu kujutada, viiakse läbi ohtlikkuse hindamine.

Karistusjärgse kinnipidamise kohaldamise võimalust reguleeriv karistusseadustiku muudatus jõustus Eesti õiguses 24. juulil 2009. aastal, kuid sai kehtida üksnes mõned aastad, sest 21. juunil 2011 tegi Riigikohus otsuse, milles tunnistas karistusseadustiku § 872 lõike 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja seetõttu kehtetuks. Riigikohtu seisukoha kohaselt puudub karistusjärgse kinnipidamise kui niisuguse kohaldamiseks põhiseaduslik alus ning tegemist on igas mõttes isikuvabaduse intensiivse riivega.

Autor otsib vastust küsimusele, kas Riigikohtu seisukoht karistusjärgse kinnipidamise põhiseadusvastaseks tunnistamisel on ikkagi piisavalt õigustatud.