Käesoleva töö eesmärgiks on anda ülevaade
igaühe õigustest sotsiaalhoolekande valdkonnas ning erinevate isikute ja
institutsioonide kohustustest nende õiguste tagamisel. Töös antakse ülevaade
põhiseaduse §-s 28 sätestatud õigusest abile puuduse korral ning teistest
põhiseaduslikest õigustest, mille eesmärgiks on tagada igaühe inimväärne
äraelamine.
Töös näidatakse kõigepealt, et
sotsiaalhoolekande valdkonnas on isikutel reaalsed juriidilised õigused ning et
tegemist ei ole pelgalt deklaratsiooniga. Arvestades seda, et tegemist on
põhiseaduslike õigustega, peab nendega arvestama ka seadusandja. Igaühel peab
olema õigus nende õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda; efektiivse õiguskaitse
tagamiseks on soovitatav sisse viia alternatiivsed õiguskaitsevõimalused.
Kuna tegemist on põhiõigustega, tuleb nende
analüüsimisel esmalt tuvastada põhiõiguse kaitseala ning seejärel analüüsida,
millistel tingimustel võib selle õiguse realiseerimist piirata. Piirangute
sätestamisel tuleb arvestada, et piirang on lubatud ainult juhul, kui see on
vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Selle vajalikkuse hindamisel tuleb muuhulgas
lähtuda võrdlevast kogemusest. Samas tuleb arvestada, et seadusandjal on
piirangute sätestamisel ning seeläbi erinevate väärtuste kaalumisel arvestatav
otsustusvabadus.
Põhiseaduse § 28 kaitseb igaüht, kuigi abi
osutamisel on lubatud lähtuda inimeste ühistest sissetulekutest,
väljaminekutest ja ühisest majapidamisest. Õigused tuleb tagada igaühele
kodakondsusest sõltumata. Vältimatu sotsiaalabi tuleb tagada igaühele, kes
Eestis viibib.
Abi võib olla nii rahaline kui ka
mitterahaline. Rahalise abi ulatuse määramisel tuleb lähtuda
toimetulekupiirist, mis tugineb ühele sotsiaalteaduslikult tunnustatud
vaesuspiiri mõistele. Toimetulekutoetuse määr ei tohi selle piiriga võrreldes
olla ilmselgelt ebapiisav. Samas on seadusandjal õigus otsustada, millisest
sotsiaalteaduslikust vaesuspiirist lähtutakse.
Isiku asumist allpool toimetulekupiiri tuleb
hinnata isiku sissetulekutest ning üleüldisest varalisest olukorrast lähtudes.
Arvesse võivad põhimõtteliselt tulla kõik sissetulekud, kuid seadusandjal on
õigus otsustada, millised sissetulekud arvesse ei lähe (nt võib soodustada
tööleasumist, arvestamata osaliselt või teatud aja jooksul töötasu). Põhimõtteliselt
on võimalik isikut sundida müüma ka talle kuuluvat vara või tarvitama kogutud
sääste, kuid teatud vara osas (nt eluase, töötegemiseks hädavajalik vara,
isiklikud asjad) on vaja ette näha erandid.
Kui isiku sissetulekuid ja väljaminekuid ei
ole võimalik eristada temaga ühist majapidamist omavate isikute sissetulekutest
ja väljaminekutest, on sotsiaalabi osutamisel vaja arvestada kogu leibkonnaga.
Kui üks leibkonnaliige abi kuritarvitab (nt toimetulekutoetuse omastab), peab
teisi leibkonnaliikmeid siiski abistama, kuigi seda võib teha näiteks
mitterahalises vormis. Keda leibkonna hulka lugeda, tuleb otsustada igal
üksikjuhul. Seadusandja saab kindlaks määrata üldised raamid, mida leibkonna
koosseisu hindamisel tuleb arvestada.
Puudus ei pruugi seisneda ainult väheses
sissetulekus, seetõttu on vajalik ka sotsiaalteenuste osutamine. Eelkõige
tähendab see eluasemeteenust ja tööturuteenuseid, aga ka muid traditsioonilisi
sotsiaalteenuseid nagu sotsiaalnõustamine, hooldamine hooldekodudes ning
koduteenused. Nende teenuste liikide kindlaksmääramisel on teenuse osutajal
küllaltki suur otsustusvabadus. Igal konkreetsel juhul tuleb otsuse langetajal
valida erinevate teenuste seast see teenus, mis võimaldaks puudust kõige
edukamalt leevendada. Abi puuduse korral seisneb seega erinevates meetmetes:
tegemist on kombinatsiooniga rahalisest abist ning sotsiaalteenustest. Igal
üksikjuhul on vaja otsustada, milline abi on kõige efektiivsem.
Sotsiaalhoolekande alaseid õigusi on võimalik
piirata mitmetest alustest lähtuvalt. Kõigepealt tulevad piirangu alusena kõne
alla riigi majanduslikud võimalused, mis võivad muutuda oluliseks osutatavate
hüvede ulatuse kindlaksmääramisel. Samas ei tohi olla ohustatud minimaalne abi.
Teiseks on lubatud mitmesugused aktiveerivad meetmed, eelkõige kohustus osaleda
tööhõiveprogrammides ning vastu võtta sobiv tööpakkumine. Teatud piirangud on
võimalik ette näha ka isiku elukohast lähtuvalt (isik peaks abi taotlema oma
alalises elukohas) ning arvestades perekonna kohustusi oma abivajavaid liikmeid
aidata.
Sotsiaalsete õiguste tagamise eest vastutavad
erinevad isikud ja institutsioonid. Sealjuures on esmaseks põhimõtteks isiku
enese vastutus oma toimetuleku eest. Seda põhimõtet väljendab näiteks igaühe
kohustus muretseda endale võimaluse korral täiendavaid sissetulekuid.
Põhiseaduslikult tagatud perekonna kohustus oma abivajavate liikmete eest
hoolitseda väljendub hetkel perekonnaseadusega kehtestatud
ülalpidamiskohustustes. Avalik võim võib isikule rahalise abi andmisest
keelduda, kui ta ei ole kasutanud võimalust perekonnaliikmetelt abi saada.
Avaliku võimu kohustused sotsiaalhoolekande
valdkonnas jagunevad riigi (keskvõimu) ja kohaliku omavalitsuse kohustusteks.
Kuna erinevad sotsiaalhoolekande meetmed on omavahel tihedalt seotud ning konkreetsele
isikule abi osutamine nõuab tihti rahalise ja mitterahalise abi kombineerimist,
on raske jagada vastutust rahalise ja mitterahalise abi eest eri
institutsioonide vahel.
Kohaliku omavalitsuse ülesannete
kindlaksmääramiseks kasutatakse kolme kriteeriumi: subsidiaarsuspõhimõte,
traditsioonid ning võrsumine kohalikust kogukonnast. Kõigi kolme kriteeriumi
kohaselt on sotsiaalhoolekande näol tegemist eelkõige kohaliku elu küsimusega.
Vaid juhul, kui sotsiaalabi osutamine lugeda tööhõiveprogrammide osaks, on
mõeldav ülesande kuulumine keskvõimule. Seadusandjal on aga teatud
otsustusõigus kohaliku omavalitsuse kohustuslike ülesannete kindlaksmääramisel.
Välisriikide kogemus näitab, et sotsiaalhoolekande eest peetakse peamiseks
vastutajaks just kohalikku omavalitsust. Kohalikule omavalitsusele
sotsiaalhoolekande alaste ülesannete panek ühes vastutusega nende ülesannete
täitmise finantseerimise eest ei oleks põhiseadusega vastuolus.
Keskvõim peab sotsiaalhoolekannet osutama
juhul, kui tegemist on abivajadusega tulenevalt mõnest üldriiklikku tähendust
omavast probleemist. Samuti peab keskvõim tulenevalt põhiseaduse § 28
lõikest 3 toetama kohalikke omavalitsusi. See toetus võib seisneda nii
rahalises toetuses (nt hoolekandekulude osaline katmine) kui ka poliitika
väljatöötamises, koordineerimises ning sellega seonduvas nõustamises.