Käesoleva töö eesmärgiks on anda ülevaade igaühe õigustest sotsiaalhoolekande valdkonnas ning erinevate isikute ja institutsioonide kohustustest nende õiguste tagamisel. Töös antakse ülevaade põhiseaduse §-s 28 sätestatud õigusest abile puuduse korral ning teistest põhiseaduslikest õigustest, mille eesmärgiks on tagada igaühe inimväärne äraelamine.

Töös näidatakse kõigepealt, et sotsiaalhoolekande valdkonnas on isikutel reaalsed juriidilised õigused ning et tegemist ei ole pelgalt deklaratsiooniga. Arvestades seda, et tegemist on põhiseaduslike õigustega, peab nendega arvestama ka seadusandja. Igaühel peab olema õigus nende õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda; efektiivse õiguskaitse tagamiseks on soovitatav sisse viia alternatiivsed õiguskaitsevõimalused.

Kuna tegemist on põhiõigustega, tuleb nende analüüsimisel esmalt tuvastada põhiõiguse kaitseala ning seejärel analüüsida, millistel tingimustel võib selle õiguse realiseerimist piirata. Piirangute sätestamisel tuleb arvestada, et piirang on lubatud ainult juhul, kui see on vajalik demokraatlikus ühiskonnas. Selle vajalikkuse hindamisel tuleb muuhulgas lähtuda võrdlevast kogemusest. Samas tuleb arvestada, et seadusandjal on piirangute sätestamisel ning seeläbi erinevate väärtuste kaalumisel arvestatav otsustusvabadus.

Põhiseaduse § 28 kaitseb igaüht, kuigi abi osutamisel on lubatud lähtuda inimeste ühistest sissetulekutest, väljaminekutest ja ühisest majapidamisest. Õigused tuleb tagada igaühele kodakondsusest sõltumata. Vältimatu sotsiaalabi tuleb tagada igaühele, kes Eestis viibib.

Abi võib olla nii rahaline kui ka mitterahaline. Rahalise abi ulatuse määramisel tuleb lähtuda toimetulekupiirist, mis tugineb ühele sotsiaalteaduslikult tunnustatud vaesuspiiri mõistele. Toimetulekutoetuse määr ei tohi selle piiriga võrreldes olla ilmselgelt ebapiisav. Samas on seadusandjal õigus otsustada, millisest sotsiaalteaduslikust vaesuspiirist lähtutakse.

Isiku asumist allpool toimetulekupiiri tuleb hinnata isiku sissetulekutest ning üleüldisest varalisest olukorrast lähtudes. Arvesse võivad põhimõtteliselt tulla kõik sissetulekud, kuid seadusandjal on õigus otsustada, millised sissetulekud arvesse ei lähe (nt võib soodustada tööleasumist, arvestamata osaliselt või teatud aja jooksul töötasu). Põhimõtteliselt on võimalik isikut sundida müüma ka talle kuuluvat vara või tarvitama kogutud sääste, kuid teatud vara osas (nt eluase, töötegemiseks hädavajalik vara, isiklikud asjad) on vaja ette näha erandid.

Kui isiku sissetulekuid ja väljaminekuid ei ole võimalik eristada temaga ühist majapidamist omavate isikute sissetulekutest ja väljaminekutest, on sotsiaalabi osutamisel vaja arvestada kogu leibkonnaga. Kui üks leibkonnaliige abi kuritarvitab (nt toimetuleku­toetuse omastab), peab teisi leibkonnaliikmeid siiski abistama, kuigi seda võib teha näiteks mitterahalises vormis. Keda leibkonna hulka lugeda, tuleb otsustada igal üksikjuhul. Seadusandja saab kindlaks määrata üldised raamid, mida leibkonna koosseisu hindamisel tuleb arvestada.

Puudus ei pruugi seisneda ainult väheses sissetulekus, seetõttu on vajalik ka sotsiaalteenuste osutamine. Eelkõige tähendab see eluasemeteenust ja tööturuteenuseid, aga ka muid traditsioonilisi sotsiaalteenuseid nagu sotsiaalnõustamine, hooldamine hooldekodudes ning koduteenused. Nende teenuste liikide kindlaksmääramisel on teenuse osutajal küllaltki suur otsustusvabadus. Igal konkreetsel juhul tuleb otsuse langetajal valida erinevate teenuste seast see teenus, mis võimaldaks puudust kõige edukamalt leevendada. Abi puuduse korral seisneb seega erinevates meetmetes: tegemist on kombinatsiooniga rahalisest abist ning sotsiaalteenustest. Igal üksikjuhul on vaja otsustada, milline abi on kõige efektiivsem.

Sotsiaalhoolekande alaseid õigusi on võimalik piirata mitmetest alustest lähtuvalt. Kõigepealt tulevad piirangu alusena kõne alla riigi majanduslikud võimalused, mis võivad muutuda oluliseks osutatavate hüvede ulatuse kindlaksmääramisel. Samas ei tohi olla ohustatud minimaalne abi. Teiseks on lubatud mitmesugused aktiveerivad meetmed, eelkõige kohustus osaleda tööhõiveprogrammides ning vastu võtta sobiv tööpakkumine. Teatud piirangud on võimalik ette näha ka isiku elukohast lähtuvalt (isik peaks abi taotlema oma alalises elukohas) ning arvestades perekonna kohustusi oma abivajavaid liikmeid aidata.

Sotsiaalsete õiguste tagamise eest vastutavad erinevad isikud ja institutsioonid. Sealjuures on esmaseks põhimõtteks isiku enese vastutus oma toimetuleku eest. Seda põhimõtet väljendab näiteks igaühe kohustus muretseda endale võimaluse korral täiendavaid sissetulekuid. Põhiseaduslikult tagatud perekonna kohustus oma abivajavate liikmete eest hoolitseda väljendub hetkel perekonnaseadusega kehtestatud ülalpidamiskohustustes. Avalik võim võib isikule rahalise abi andmisest keelduda, kui ta ei ole kasutanud võimalust perekonnaliikmetelt abi saada.

Avaliku võimu kohustused sotsiaalhoolekande valdkonnas jagunevad riigi (keskvõimu) ja kohaliku omavalitsuse kohustusteks. Kuna erinevad sotsiaalhoolekande meetmed on omavahel tihedalt seotud ning konkreetsele isikule abi osutamine nõuab tihti rahalise ja mitterahalise abi kombineerimist, on raske jagada vastutust rahalise ja mitterahalise abi eest eri institutsioonide vahel.

Kohaliku omavalitsuse ülesannete kindlaksmääramiseks kasutatakse kolme kriteeriumi: subsidiaarsuspõhimõte, traditsioonid ning võrsumine kohalikust kogukonnast. Kõigi kolme kriteeriumi kohaselt on sotsiaalhoolekande näol tegemist eelkõige kohaliku elu küsimusega. Vaid juhul, kui sotsiaalabi osutamine lugeda tööhõiveprogrammide osaks, on mõeldav ülesande kuulumine keskvõimule. Seadusandjal on aga teatud otsustusõigus kohaliku omavalitsuse kohustuslike ülesannete kindlaksmääramisel. Välisriikide kogemus näitab, et sotsiaalhoolekande eest peetakse peamiseks vastutajaks just kohalikku omavalitsust. Kohalikule omavalitsusele sotsiaalhoolekande alaste ülesannete panek ühes vastutusega nende ülesannete täitmise finantseerimise eest ei oleks põhiseadusega vastuolus.

Keskvõim peab sotsiaalhoolekannet osutama juhul, kui tegemist on abivajadusega tulenevalt mõnest üldriiklikku tähendust omavast probleemist. Samuti peab keskvõim tulenevalt põhiseaduse § 28 lõikest 3 toetama kohalikke omavalitsusi. See toetus võib seisneda nii rahalises toetuses (nt hoolekandekulude osaline katmine) kui ka poliitika väljatöötamises, koordineerimises ning sellega seonduvas nõustamises.