Tänaseks on peaaegu ununenud, et oktoobrikuu ajalehed–ajakirjad paiskasid meie igapäevase elu käsitluste hulka mitmeid skandaalseid lugusid panganduses ja erastamisprotsessis. Ühe või teise teema üle arutledes jõuti korduvalt tõdemuseni, et kõigil „käralugudel“ on nii poliitilised kui õiguslikud tagamaad.

Hämarusse on vajunud lehekuu lõppedes tehtud meenutuski ― sõidukivaldajad kindlustagu enda või firma sõiduk. Nimelt asuti 1. oktoobrist liikluses kasutatavate, kuid kindlustamata sõidukite omanikelt nõudma sõiduki kasutamise aja eest kolmekordset maksu. Selles, et liikluskindlustus kohustuslik on, ei kahtle enam keegi.

Lahates kindlustusprobleeme tuleb toimetajale meelde oma õpiaeg, mil transpordivahendi kindlustamine kuulus vabatahtliku varakindlustuse hulka. Kohustuslikus korras pidi tol ajal kindlustama kolhooside–sovhooside vara, rendile antavaid riiklikke hooneid, teatud isiklikku vara ja VMN–i maade ühisettevõtete vara. Kuna vastavad kindlustuse liigid olid nii seadusandja kui tema valitsemisorgani õigustloovates aktides reguleeritud, oli vastava vara omanikel õigus, aga imperatiivse normi puhul ka kohustus teatud viisil käituda.

Praegusel momendil ei olegi niivõrd oluline, mis nimelt on kohustuslik – liiklus– või isikukindlustus või midagi muud. Kaalukas on tähele panna, kuidas inimesed on hakanud õigustloovaid akte hindama. Võib–olla, et me olemegi mõningad ühiskondlikud suhted nende varajases arengustaadiumis liiga tormakalt õiguslikesse raamidesse surunud, kuid kui mingi otsustus on tehtud, tuleb seda ka järgida.

Nii et ärgem unustagem ― meie seadusandja on meie endi poolt ja seast valitud. Ta loob õigust rahvale ja kui üks osa rahvast. Neil ei ole privilegeeritud seisusi, kes võiksid seaduse järgimisest kõrvale hoiduda. Me võime ja peame oma õigusi teostama ning kohustusi täitma ka neil juhtudel, mil see meile sugugi meelepärane ei ole. Ius lex humana est.

• Info