Aasta 1994 on Juridica jaoks ümber saanud. Polegi vist mõtet
ajas distantseeruda, et tõdeda - möödunud periood oli
tähelepanuväärne meie ajakirja autorkonna, alalise lugeja kui ka
lihtsalt juurahuvilise jaoks.
Aasta jooksul õnnestus „kaante vahele üllitada“
toimetuskolleegiumi idee ja taotlus publitseerida temaatilisi
numbreid, kus leiaks kommenteerimist ning võimalikul juhul
süvaanalüüsi konkreetne õigusvaldkond või probleemidering. See on
ja ka jääb olulisemaks, mida kavatseme edaspidi pakkuda meie
lugejatele, kelle ring on aasta jooksul jõudsalt kasvanud.
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakirjana jääb meie erilise
tähelepanu alla nii tudengkond kui ka järelkasv (magistrandid,
doktorandid). Ühelt poolt saadakse just nende kaante vahelt
kommentaare ja lahtiseletust loengumaterjalidele läbi seaduste ja
praktika analüüsi. Teisalt on ajakiri koht, kus juurahõngu
omandanud akadeemiline kodanik või oma teadlasteed alustav magistrant
saab suurepärase eneseavaldamise võimaluse. Eraldi magistrantide
number (vt. Juridica 7/94) annab tunnistust sellest, et olukord
selles vallas on lootustandev.
Teaduskonna tuleviku võti peitub järelkasvus. Täna
õppejõu/teadlasteed alustanute kaudu omandavad tulevased Eesti
juristid baasteadmised ning juriidilise mõtlemislaadi, milleta ei saa
rääkida juristist kui professiooni esindajast. On ülimalt oluline,
et nende teadmised oleksid tasemel nii kvaliteedilt, aga samavõrd
põhineksid õiglasel moraalil. Et juristid, kelle põhiline töö on
otsustamine, s.t. elulistele situatsioonidele juriidilise
kvalifikatsiooni leidmine teeksid õigusest lähtuvalt just õiglaseid
otsuseid.
Et juristide vajadus ning olemasolu seondub otseselt iseseisva riigi
funktsioonide realiseerimisega, jääb sotsiaalne tellimus juristide
suhtes püsima. See on tinginud teaduskonna väljaarendamise olulise
vajaduse, suurendades muuhulgas nii vastuvõttu kui ka õppejõudude
arvu. Muide, akadeemiliste kodanike arv on pidevalt kasvanud. 4-5
aasta tagune päevasesse osakonda astujate arv - keskeltläbi 50
tudengit - on nüüdseks suurenenud 120-ni. Lisades juurde Juristide
Täienduskeskuse kaudu bakalauruseõppe alustanud on meil põhjust
kõnelda 200 (sic!) isikust, kes alustasid 1994. aasta sügisel
juuraõpinguid Tartu Ülikooli seinte vahel.
Juridica on vaieldamatult suunatud ka praktiseerivatele
juristidele. Üleriigilise levikuga ajakiri on kahtlemata juristkonna
arvamuse peegeldaja ja kujundaja. Siin oleme lähtunud eeldusest, et
meie lugejaks on nõudlik, teadmishimuline ning edasipürgiv jurist.
Aasta on olnud märkimisväärne ka laiemas mõttes. Tartusse asutatud
Juristide Täienduskeskus (vt. Juridica 1/94, lk. 31; 4/94, lk.
99; 8/94, lk. 206-207) on täitmas lünka, mis on olnud juristide
süsteemse ning kompleksse täiendõppe alal Eestis. Avatud Eesti
Fondi finantsabi on selles projektis olnud tähelepanuväärne ning
seetõttu on mõtet rääkida juura „ellu äratamisest“ läinud
aastal AEF-i poolt.
Eraldi temaatilise numbri (vt. Juridica 5/94) pühendas
Juridica Riigikohtule, avaldades sellega austust kolmanda
võimu olemasolule Tartus Toomemäel. Muuhulgas on püütud
jõudumööda hoida lugejaskonda kursis olulisemate kohtulahenditega.
Teaduskonna laienemine ning juristide täiendõppe toomine Tartusse
ühes faktiga kolmanda võimu asumisest Tartus lubaks järeldada, et
Tartu on leidmas oma kohta Eesti juriidilisel maastikul. Vähemasti
hariduse ja akadeemilise potentsiaali alusel on põhjust loota, et
Emajõe kallastel on kerkimas omalaadne juura „Meka“. Miks ka
mitte! Vähemasti on samal seisukohal 1994. aasta tartlane akadeemik
Peeter Tulviste, rääkides perspektiivis Tartust kui meditsiini- ja
õiguskeskusest.
Põhjust on rääkida ka ühest uuest ideest, mille toimetuskolleegium
realiseeris detsembrikuu koosolekul. Et meeles pidada oma parimaid
autoreid, otsustas kolleegium anda välja 1994. aasta
autoripreemiad (á 1000.- kr.) järgmistele isikutele: dr.
Heinrich Schneider - Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve
kohtukolleegiumi nõunik; Malle Seppik - Tallinna
Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi esimees; Inge-Maret Orgo -
töö- ja sotsiaalhooldusõiguse õppetooli prof.; Kalle Merusk
- riigi-ja haldusõiguse prof. kt.; A. Vutt - eraõiguse
instituudi lektor. Palju õnne!
Ja lõpuks. Ei tasu unustada, et seda, mille kohta tänases Eestis
jurist võiks sule haarata ja oma sõna öelda, on mõõtmatult rohkem
kui selle ajakirja veerud seni avaldanud on. Seega, jõudu tööle ja
kerget sulge kõigile aastal 1995!