Ühiskond eeldab alati teatud käitumisreeglite olemasolu ja
sotsiaalset kontrolli nende täitmise üle. Kuid nende reeglite
olemasolu ei tähenda veel, et kõik tekkivad, muutuvad ja lõppevad
ühiskondlikud suhted otsast lõpuni reguleeritud on. Ikka tekib
probleeme nende suhete olemuse üle, nende allutamise üle teatud
käitumisnormidele, aga ka tavadele, kommetele.
Iga probleem eeldab teema lahendamist, mingile lõppjäreldusele
jõudmist. Neid järeldusi võib olla mitmeid: nii palju kui on
erinevaid lahendajaid, võib olla ka lahendusi.
Organiseeritud ühiskonnas on niisuguste probleemide (või vaidluste)
lahendamine antud enamasti kindlate avalik–õiguslike
institutsioonide pädevusse. Institutsioonide ― organite, ametite
jne. ametnikkond on ühiskonnale enamasti tuntud. Nende määramiselgi
on kindlad reeglid. Üheks väljundiks selliste ametite ja organite
tegevusel on autoriteet.
Kui ajaloo vältel on ametite ja organite otsuseid peetud
aksepteeritavaiks tänu eelmainitud autoriteedile, mis tihtipeale
käis imidžina kaasas ameti või organi asutamisega, siis
praeguseks on ajad muutunud. Uued suunad majanduses, infoühiskonna
teke ja areng, samuti vaimupotentsiaali suurenemine on toonud
esiplaanile loomulikkuse ja väljatreenituse. Nüüdsel ajal peab
igaüks ise demonstreerima, milleks ta suuteline on, peab endale ise
„nime“ välja teenima. Ametid ja organid ei ole inimeste silmis
autoriteetsed oma nimetuse ja olemuse pärast. Neil tuleb oma
nimetamisväärsuse eest kõvasti tööd teha, olla oma ala
asjatundjaks sõna otseses tähenduses.
Üksnes asjatundlikkusest ei piisa autoriteedi hoidmiseks. Tähelepanu
tuleb pöörata ka oma otsuste või lahenduste põhjendamisele.
Lahendus ilma motiveerimiseta ei olegi tänapäeval enam lahendus.
Seda näitab igapäevaelu ― saades küsimusele vastuseks „jah“
või „ei“ tekib endal kohe vastuküsimus „miks?“, „aga kui
see oleks teisiti, mis siis saaks?“ jne. Põhjendus annab
kindlusetunde, et lahend on õige. Isegi siis, kui vastuseotsija teab,
et neid „õigeid“ lahendeid võib olla rohkem. Tema jaoks piisab
sellest ühest, mis tema olukorras sobiv on.
Probleemi ehk kaasuse tekkimine, pädeva ameti või organi poole
pöördumine, probleemi lahendamine ja põhjendus ― needki käivad
kindlate reeglite alusel. Lisaks vastavate reeglite sõnastajaile ning
nende otsestele rakendajatele tunnevad valdkonna vastu huvi
õigusteoreetikud. Nad vaatavad, kuidas küpseb ja valmib üks
juriidiline otsustus, mida võetakse otsustuse tegemisel aluseks,
kuidas tõlgendatakse normi jne. Sellisest vaatenurgast ei olegi
põhjendamatu just kohtuniku kui juristi tegevuse uurimine.
Teisest küljest vaadeldakse kohtunikku ning teisigi normide
täitjaid–rakendajaid ― kui mängureid korvpalli–, male– jm.
mängudes. Nähtub, et kogu ühiskondlik elu ise on üks suur mäng ja
kohtunik üks mängujuhtidest.
Kõik mängust osavõtjad järgivad mängureegleid. Reeglite täitmata
jätmisel või nende täitmisel teistele mänguritele vastuvõtmatu
tõlgendusega annab mängust lahkuja „pandi“ või „maksab
trahvi“ või lihtsalt heidetakse mängust välja.
Et mängida, tuleb tunda mängureegleid. Et lahendada juurakaasusi,
tuleb tunda kehtivat õigust ― lisaks materiaalõigusnormidele ka
menetlusnorme.
Tsiviil– ja halduskohtumenetluse seadustikud kehtivad meil juba kuus
kuud. Selle lühikese aja jooksul on üles kerkinud rida probleeme,
mis vajavad lahtimõtestamist. Käesolev ajakirja number püüabki
anda esialgse kommentaari tekkinud probleemidele eelnimetatud
seadustike rakendamisel kohtusüsteemis.