Ühiskond eeldab alati teatud käitumisreeglite olemasolu ja sotsiaalset kontrolli nende täitmise üle. Kuid nende reeglite olemasolu ei tähenda veel, et kõik tekkivad, muutuvad ja lõppevad ühiskondlikud suhted otsast lõpuni reguleeritud on. Ikka tekib probleeme nende suhete olemuse üle, nende allutamise üle teatud käitumisnormidele, aga ka tavadele, kommetele.

Iga probleem eeldab teema lahendamist, mingile lõppjäreldusele jõudmist. Neid järeldusi võib olla mitmeid: nii palju kui on erinevaid lahendajaid, võib olla ka lahendusi.

Organiseeritud ühiskonnas on niisuguste probleemide (või vaidluste) lahendamine antud enamasti kindlate avalik–õiguslike institutsioonide pädevusse. Institutsioonide ― organite, ametite jne. ametnikkond on ühiskonnale enamasti tuntud. Nende määramiselgi on kindlad reeglid. Üheks väljundiks selliste ametite ja organite tegevusel on autoriteet.

Kui ajaloo vältel on ametite ja organite otsuseid peetud aksepteeritavaiks tänu eelmainitud autoriteedile, mis tihtipeale käis imidžina kaasas ameti või organi asutamisega, siis praeguseks on ajad muutunud. Uued suunad majanduses, infoühiskonna teke ja areng, samuti vaimupotentsiaali suurenemine on toonud esiplaanile loomulikkuse ja väljatreenituse. Nüüdsel ajal peab igaüks ise demonstreerima, milleks ta suuteline on, peab endale ise „nime“ välja teenima. Ametid ja organid ei ole inimeste silmis autoriteetsed oma nimetuse ja olemuse pärast. Neil tuleb oma nimetamisväärsuse eest kõvasti tööd teha, olla oma ala asjatundjaks sõna otseses tähenduses.

Üksnes asjatundlikkusest ei piisa autoriteedi hoidmiseks. Tähelepanu tuleb pöörata ka oma otsuste või lahenduste põhjendamisele. Lahendus ilma motiveerimiseta ei olegi tänapäeval enam lahendus. Seda näitab igapäevaelu ― saades küsimusele vastuseks „jah“ või „ei“ tekib endal kohe vastuküsimus „miks?“, „aga kui see oleks teisiti, mis siis saaks?“ jne. Põhjendus annab kindlusetunde, et lahend on õige. Isegi siis, kui vastuseotsija teab, et neid „õigeid“ lahendeid võib olla rohkem. Tema jaoks piisab sellest ühest, mis tema olukorras sobiv on.

Probleemi ehk kaasuse tekkimine, pädeva ameti või organi poole pöördumine, probleemi lahendamine ja põhjendus ― needki käivad kindlate reeglite alusel. Lisaks vastavate reeglite sõnastajaile ning nende otsestele rakendajatele tunnevad valdkonna vastu huvi õigusteoreetikud. Nad vaatavad, kuidas küpseb ja valmib üks juriidiline otsustus, mida võetakse otsustuse tegemisel aluseks, kuidas tõlgendatakse normi jne. Sellisest vaatenurgast ei olegi põhjendamatu just kohtuniku kui juristi tegevuse uurimine.

Teisest küljest vaadeldakse kohtunikku ning teisigi normide täitjaid–rakendajaid ― kui mängureid korvpalli–, male– jm. mängudes. Nähtub, et kogu ühiskondlik elu ise on üks suur mäng ja kohtunik üks mängujuhtidest.

Kõik mängust osavõtjad järgivad mängureegleid. Reeglite täitmata jätmisel või nende täitmisel teistele mänguritele vastuvõtmatu tõlgendusega annab mängust lahkuja „pandi“ või „maksab trahvi“ või lihtsalt heidetakse mängust välja.

Et mängida, tuleb tunda mängureegleid. Et lahendada juurakaasusi, tuleb tunda kehtivat õigust ― lisaks materiaalõigusnormidele ka menetlusnorme.

Tsiviil– ja halduskohtumenetluse seadustikud kehtivad meil juba kuus kuud. Selle lühikese aja jooksul on üles kerkinud rida probleeme, mis vajavad lahtimõtestamist. Käesolev ajakirja number püüabki anda esialgse kommentaari tekkinud probleemidele eelnimetatud seadustike rakendamisel kohtusüsteemis.

• Info