Ilmselt ei teki ühelgi juristil raskusi õiguse mõiste defineerimisega, kuid teisest küljest saab õigust kui inimühiskonnaga kaasas käivat nähtust käsitleda mitmes tähenduses. Õigusest räägitakse peamiselt kui nn. objektiivsest õigusest ehk riigi sunnijõuga tagatavatest õigusnormidest, nende seaduses väljendunud normide süsteemist. Õiguse ülesandeks oleks sellisel juhul inimeste käitumise reguleerimine, mis tagaks ühiskonnaelu normaalse kulu. Võiks öelda ka nii, et ühe süsteemi ülesandeks on tagada teise süsteemi olemasolu, funktsioneerimise garanteerimine.

Teine termin, mida igapäevases kõnepruugis tihti kasutatakse, on poliitika. Poliitika tuleneb kreekakeelsest sõnast politiké, tähenduseks linna– või riigijuhtimise kunst. Sellise „kunsti“ tegemise eesmärgiks oleks aga teatud inimeste rühmade poolt riigivõimu „enda kätte võitmine“, seejärel selle võimu säilitamine ja (ära)kasutamine.

Nii nagu õiguselgi on mitu tähendust, on seda ka poliitikal. Poliiktikat võib laias tähenduses vaadelda kui seisukohavõttu avalike asjade, probleemide suhtes ja nendega aktiivset tegelemist. Kusjuures tegelemiseks ei tahaks siinjuures lugeda nende üle kodus arutamist, vaid nende probleemide põhjalikku (kui põhjalikku?) uurimist ja seejärel avalikku ettekandmist. Kõik see toimub ikkagi teatud eesmärgi nimel, millest eelnevalt juba juttu oli.

Poliitika ja õiguse juures võib leida nii sarnaseid kui erinevaid jooni. Õigusega „tegeleminegi“ nõuab teatud avalikkust. Viimast asjaolu kasutavad ära ka poliitikud. (Muidugi ei ole välistatud olukord, kus poliitik on samal ajal jurist ja vastupidi.)

Poliitikud räägivad tihti õiglasest õigusest. Tõsi, valdkond ei ole võõras ka juristidele. Kuid eriti torkab silma, kui esinetakse teemal a la juristid „teevaad ebaõiglast õigust“, st. – uus juristide tehtud sedus ei kõlba, ta ei arvesta kõigi huve. Mõelgem nüüd järele. Seadustloovaks organiks on meil ikkagi Parlament. Parlament likmed on valinud aga rahvas poliitikute hulgast, st. isikutest, kes tegelevad poliitikaga selle sõna laiemas tähenduses. Eelnõu, mille on koostanud juristid, aõib Parlamendis saada täiendatud ja parandatud vastavalt tema liikmete seisukohtadele. Teine küsimus, mis siinkohal tõusetub, on – kui suur hulk esitatavatest eelnõudest on juristide koostatud või seadusena vastuvõtmiseks kohandatud? Liiatigi, kui Parlamendil selle jaoks vastav osakond loodud on.

Kas meie seaduseelnõude koostamise tendentslikkuses ei löö välja sama viga, mis tsiviilõiguslike lepingute sõlmimiselgi – olen ise tark ja teen. Nõu küsima ja tehtut laitma hakatakse siis, kui „häda“ juba käega katsuda on. Rahvatarkus – enne tegutsemist üheksa korda mõõta ja alles siis ÜKS kord lõigata – kipub ära ununema.

Et õigus oleks õiglane, peab ta nii juristide kui poliitikute arvates vastama rahva moraalile, ettekujutustele, vajadustele. Kuid nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid moraaliprintsiipe, vajadusi jne. Niisugusel juhul ei ole lihtne öelda, missuguse inimese põhimõtted need kõige paremad on. Tihti ei saa ka nii otsustada, et liikmete arvult kõige suurema grupi vajadused kõige olulisemad on. Tahaks öelda, et meil on suur hulk küsimusi, millele ühest lõplikku ja õiget vastust anda ei saa. Vaja on arutelusid, vaja on koostööd.

Kuivõrd siis poliitika ja õigus teineteisele vastanduvad, teineteist teenivad? Mis määrab ära, missugune õigus on hetkel õiglane, sobiv? Ei tahakski vastuse otsimiseks pöörduda ajalukku – vana–Rooma, natsistliku Saksamaa, Nõukogude Liidu jm. näidete juurde. Küsimusele võib vastata ka siinsamas Eesti seadusi lugedes... ja neid kirjutatud eelnõudega võrreldes. Seadusandja tahe on määrav. Meie seadusandja aga koosneb peamiselt poliitikutest... Ja kui seadusandja leiab enda arvates õiglase lahenduse, siis viib ta selle ellu. Ei arvesta aga tihtipeale asjaolu, et meil on tegemist süsteemiga. Iga järgnev lahendus peab eelmistega kooskõlas olema. Kui ta seda ei ole, tuleb kogu süsteem muuta. Näiteks, kas ikka „vanal heal ajal“ Tallinna linna heast materjalist ehitatud hoonete, st. elumajade ja nende teenindamiseks vajamineva maa ehk teisiti öeldes korralikult asfalteeritud teede jagamine võrdselt kõigi eesti linnade vahel on õiglane? Otstarbekas? Kuidas seda saaks ellu viia, et ei kannataks nende hoonete kasutajad? Võin oleks õiglasem anda osa sellest kinnisvarast endistel aastatel väiksema eelarvega leppinud kasvõi Räpinale. Vahest lahendaks selline õiglus peale juriidiliste pobleemide ka muud – sotsiaalsed, haridus–, kultuuri– ja isegi rahvuslikud probleemid. Ja ka ajakirjandus saaks jälle tükiks ajaks tõelist lahendust nõudvate probleemide kajastamise asemel põnevate vaidlustega oma kanaleid täita.

• Info