Järgides õigusnorme, valides mitme alternatiivse käitumisvariandi vahel või arutledes endamisi, kuidas on lubatud või kuidas ei ole lubatud toimida, ei mõtle me sellele, kuidas meie valiku tegemist mõjutab moraal, teadmine, kuidas peaks käituma. Probleem on aga huvitav. Kas õigus ja moraal on teineteisega lahutamatult seotud? Kas õigus on üks osa moraalist või on see vastupidi?

Probleemi võiks vaadelda esmalt nurga alt, kus õigusnormide olemasolu eeldab riigi survet nende täitmise üle. Järelikult peab normidega reguleerimise tulemuseks olema mingi ühtsus. Näiteks püütakse normidega (vähemalt formaalselt!) garanteerida teatud subjektidele (riigi kodanikele, aga ka selles riigis alaliselt elavatele välismaalastele jmt.) võrdseid õigusi ehk täpsemalt öeldes võrdseid võimalusi, vastavast ühiskondlikust elust osa võtta. Reeglina ei tehta õigusvõime määratlemisel vahet ei meeste ega naiste, ei haigete ega tervete vahel. Kaldun arvama, et moraali puhul see nii ei ole. Ühtedele võimaldatakse rohkem kui teistele. Tõsi, ka õigusnormide rakendamisel võetakse arvesse konkreetset fakti, kuid ... õigus on kõigile üks. Moraale on niipalju, kui on erinevaid inimesi, inimgruppe. Nii näiteks võideldi prostitutsiooniseaduse eelnõud arutades naiste õiguste eest. Kui palju aga võeti sõna mees– ja lapsprostituutide teemal?

Kuigi põhimõte leiab seaduses sätestamist, jääb inimese valida – kas täita normi või mitte. Kuna moraal seondub rohkem sotsiaalsete gruppidega või miks mitte ka üksikindiviididega, tahaks küsida – mida teha, kui seadus ei vasta ühe või teise inimese moraalipõhimõtetele? Näiteks arvab patsifist, et ta ei saa relva kätte võtta, kuid peab seaduse järgi teenima aega oma riigi relvajõududes. Kuidas jõuab ta enda jaoks lõpliku otsuseni? Mis jääb tema jaoks vaekausile – moraal või seadus? Ja miks?

Kas moraal eeldab seaduste täitmist? Kui jah, mida teha nende seadustega, mis ei vasta moraalile? Kas sellisel juhul otsustabki probleemi riigi sunnijõud? Ning kas ta otsustab probleemi selleks üheks juhtumiks või jääb see otsustus ka edaspidise käitumise malliks?

Siinkohal tekib küsimus väärtustest. Mida rohkem meie ühiskond areneb, seda enam tungib riik oma reguleerimisega inimeste eraellu. Juba reguleeritakse (või hakatakse seda lähitulevikus tegema) inimeste kunstlikku viljastamist, aborti tegevate alaealiste trahvimist, hariduse omandamise võimalusi, samuti seatakse piirid töötajate käitumisele väljaspool tööaega, käsitletakse eutanaasia probleeme jne. Siit nähtub, et sünnist (ja mõningail juhtudel juba enne seda) kuni surmani ringleb inimene ühiskondliku olendina õigusnormide labürindis. Ja iga aja tagant tekib labürindis mõni uus sopistus või tupik juurde.

Kui enamus üldtunnustatud moraalipõhimõtteid seadustatakse, ühtivad moraal ja seadus üha enam ja enam. Kas ei teki oht, et kogu meie elu väärtuse mõõdupuuks saab seadus? Kõik, mis on seaduses, on hea, õiglane...? Kõik ülejäänu ei oma aga enam kaalu.

Samal ajal toimub juura vallas üleminek formaalselt õigusemõistmiselt materiaalsele. Tooni hakkab üha enam andma discursiivne meetod otsustuste tegemisel, seaduste paindlikkus, üksikute kaasuste osatähtsus pretsedentidena jne. Kuidas need kaks paralleelse protsessi kokku saavad? Kas siin ei jää ikkagi domineerima oht – diskursi aluseks on seadus kui väärtus omaette...?

Kas me niiviisi ei lähe tagasi sinna süsteemi, kus vaba mõtte areng on piiratud? Piiratud väärtustega, mis on rangelt ette antud. Ja inimesed selles väärtuste labürindis on pigem täitjateks kui lahenduste otsijateks?

Lahendust tuleks arvatavasti otsida õiguse ja moraali edasisest arenguteest.

• Info