Taas on üks suvi juba ammu selja taha jäänud ning kõikvõimalikud asutused, ettevõtted, organisatsioonid uue hooga täiskoormusel tööle asunud. Pikk ja palav suvi oli mitmekesine: mõni meist töötas kevadise hooga edasi, mõni käis suvekursustel enda teadmisi täiendamas, mõni nautis puhkamist. Nii palju kui on erinevusi meie huvialades, niipalju on erinevusi ka suve veetmise võimalustes. Ometigi võib suve lugeda rohkem puhkuse ja reisimise ajaks. Ju tuleb sellist mõtet üsna loomupäraseks pidada, sest palavate ilmadega on tõesti meeldivam nautida päikest, vett ja kultuuri kui juurelda mõne keerulise juurakaasuse üle.

Reisides kodumail või kaugemal on tavaline külastada nii loodusliku kui muu vaatamisväärsuse tõttu tuntud paiku. Kui nüüd juristi kombel igale teguviisile alust otsida, kas siis seadusest või muust normistikust, võiks esmalt ära mainida inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 27, mille punkti 1 kohaselt on igal inimesel õigus ühiskonna kultuurielust vabalt osa võtta, kunsti nautida, teaduse progressi oma panus anda ja selle progressi hüvesid kasutada. Seda täiendab omakorda rahvusvahelise pakti majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste kohta artikli 15 punkti 1 alapunkt a kus on fikseeritud, et paktist osavõtvad riigid tunnustavad iga inimese õigust osa võtta kultuurielust.

• Info