Viimasel ajal on toimunud palju selliseid sündmusi, mis panevad mõtlema elule ja surmale.

Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 3 on fikseeritud, et igal inimesel on õigus elule. Artikkel 5 lisab, et kellegi suhtes ei tohi rakendada ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist. Ka meie põhiseaduse § 16 sätestab, et igalühel on õigus elule, seda elu ei tohi meelevaldselt kelleltki võtta; § 18 sätestab, et kedagi ei tohi julmalt või väärikust alandavalt kohelda. Nii sisendab meile norm. Aga kuidas on tegelikult?

Tundub, et me võime deklareerida ja seaduses fikseerida terve rea õigusi, mis inimesele kaitstusetunnet juurde lisavad. On ju nii lihtne – võtad seaduse ja loed, kui palju õigusi ja vabadusi mulle antud on! Kuidas aga nende õiguste realiseerimise ja tagamisega on?

Paljudes riikides hakatakse inimellu puutuvaid probleeme reguleerima juba enne selle elu tekkimist. Alustada võib näiteks sellest, kuidas last kunstlikult eostada. Kui laps juba emaihus kasvamas, teeb näiteks tööseadusandlus ettekirjutusi, mil viisil last kandev ema tööd võib teha ja kui palju ta puhkust saab. Pärast lapse sündigi on terve hulk õigustloovaid akte, mida vastavalt olukorrale rakendatakse: lapse sünni registreerimisest ja nimepanekust koolihariduseni välja. Kõikjal tungib seadus meie ellu. Ja ega surmgi õigusloome tähelepanu alt välja jää: tuleb vormistada vastavad dokumendid, mõelda pärimisprobleemidele. Elu kaitseks on kehtestatud ka kriminaalkoodeksi vastavad paragrahvid.

Ent paragrahvi olemasolu iseenesest ei kaitse inimese elu. Võtame näiteks juhtumid, mis aset leidnud väljaspool Eesti Vabariigi territooriumi: Tokio metroojaamades toimunud närvigaasirünnak, kus oli 12 hukkunut ja 5500 kannatanut, Yokohama raudteejaamades toime pandud gaasirünnak 261 kannatanuga, plahvatus Oklahoma City linnavalitsuses, paavst Johannes Paulus II öeldud mõte, et abort tuleb igal juhul keelustada, ka siis, kui see on ohtlik naise elule ja tervisele jne. jne. Rääkimata sõjategevusest mitmes riigis. Need kõik on ju ründed elu vastu, elu vastu, mille oleme puutumatuks deklareerinud. Tekib küsimus, mis alusel on neil ründajatel õigus inimese elu kallale kippuda, küll tegude, küll sõnadega. Vastusena meenub ühest telesaatest juhuslikult nähtud katkend, kus tahtliku tapmise toimepannud isik vastas reporteri sarnasele küsimusele - ega seda õigust ei olegi, aga vahel juhtub. Juhtub...??? Üksikisiku tapmise puhul võib ehk tõesti öeda, et juhtub. Aga gaasirünnakud? Aga paavsti ütlus? Või oli viimane lihtsalt sõnavabaduse kasutamine? Kui kõike taolist liiga palju on, tekib küsimus, kas üldse on vaja reguleerida inimese elusse puutuvat? Vastus on siiski jaatav. Praeguses ühiskonnas, kus on palju võitlust ka eksistents enda eest, paljalt tava või moraalinormidega kaugele ei jõua. Olemasolevad normid hoiavad nii mõnegi eluvastase väljaastumise ära. Aga täielikku garantiid ei ole ega saagi olema: nii kaua kuni eksisteerib inimene, eksisteerivad ka pahed ning sealhulgas elu kallale kippumine. Aga kas siit võib järeldada, et inimene austab oma ja teiste õigust elule? Ei tea. Vähemalt normidesse on needsamad inimesed selle mõtte kirja pannud.

• Info