Viimasel ajal on toimunud palju selliseid sündmusi, mis panevad
mõtlema elule ja surmale.
Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 3 on fikseeritud, et igal
inimesel on õigus elule. Artikkel 5 lisab, et kellegi suhtes ei tohi
rakendada ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist. Ka meie
põhiseaduse § 16 sätestab, et igalühel on õigus elule, seda elu
ei tohi meelevaldselt kelleltki võtta; § 18 sätestab, et kedagi ei
tohi julmalt või väärikust alandavalt kohelda. Nii sisendab meile
norm. Aga kuidas on tegelikult?
Tundub, et me võime deklareerida ja seaduses fikseerida terve rea
õigusi, mis inimesele kaitstusetunnet juurde lisavad. On ju nii
lihtne – võtad seaduse ja loed, kui palju õigusi ja vabadusi mulle
antud on! Kuidas aga nende õiguste realiseerimise ja tagamisega on?
Paljudes riikides hakatakse inimellu puutuvaid probleeme reguleerima
juba enne selle elu tekkimist. Alustada võib näiteks sellest, kuidas
last kunstlikult eostada. Kui laps juba emaihus kasvamas, teeb
näiteks tööseadusandlus ettekirjutusi, mil viisil last kandev ema
tööd võib teha ja kui palju ta puhkust saab. Pärast lapse sündigi
on terve hulk õigustloovaid akte, mida vastavalt olukorrale
rakendatakse: lapse sünni registreerimisest ja nimepanekust
koolihariduseni välja. Kõikjal tungib seadus meie ellu. Ja ega
surmgi õigusloome tähelepanu alt välja jää: tuleb vormistada
vastavad dokumendid, mõelda pärimisprobleemidele. Elu kaitseks on
kehtestatud ka kriminaalkoodeksi vastavad paragrahvid.
Ent paragrahvi olemasolu iseenesest ei kaitse inimese elu. Võtame
näiteks juhtumid, mis aset leidnud väljaspool Eesti Vabariigi
territooriumi: Tokio metroojaamades toimunud närvigaasirünnak, kus
oli 12 hukkunut ja 5500 kannatanut, Yokohama raudteejaamades toime
pandud gaasirünnak 261 kannatanuga, plahvatus Oklahoma City
linnavalitsuses, paavst Johannes Paulus II öeldud mõte, et abort
tuleb igal juhul keelustada, ka siis, kui see on ohtlik naise elule ja
tervisele jne. jne. Rääkimata sõjategevusest mitmes riigis. Need
kõik on ju ründed elu vastu, elu vastu, mille oleme puutumatuks
deklareerinud. Tekib küsimus, mis alusel on neil ründajatel õigus
inimese elu kallale kippuda, küll tegude, küll sõnadega. Vastusena
meenub ühest telesaatest juhuslikult nähtud katkend, kus tahtliku
tapmise toimepannud isik vastas reporteri sarnasele küsimusele - ega
seda õigust ei olegi, aga vahel juhtub. Juhtub...??? Üksikisiku
tapmise puhul võib ehk tõesti öeda, et juhtub. Aga gaasirünnakud?
Aga paavsti ütlus? Või oli viimane lihtsalt sõnavabaduse
kasutamine? Kui kõike taolist liiga palju on, tekib küsimus, kas
üldse on vaja reguleerida inimese elusse puutuvat? Vastus on siiski
jaatav. Praeguses ühiskonnas, kus on palju võitlust ka eksistents
enda eest, paljalt tava või moraalinormidega kaugele ei jõua.
Olemasolevad normid hoiavad nii mõnegi eluvastase väljaastumise
ära. Aga täielikku garantiid ei ole ega saagi olema: nii kaua kuni
eksisteerib inimene, eksisteerivad ka pahed ning sealhulgas elu
kallale kippumine. Aga kas siit võib järeldada, et inimene austab
oma ja teiste õigust elule? Ei tea. Vähemalt normidesse on
needsamad inimesed selle mõtte kirja pannud.