Kokkuvõte

Õiguse teooria üks põhipostulaatidest räägib sellest, et inimest kui õiguse subjekti iseloomustavad temale kuuluvad õigusvõime ja teovõime. Sama loomulikuna ja tavapärasena kõlab seletus selle kohta, et õigusvõime algab koos inimese sünniga ja saadab inimest terve tema elu. Nimetatud õigusprintsiip on positiveeritud kehtivatesse õiguskordadesse. Nii näiteks leiame inimese kui õiguse subjekti õigus- ja teovõime sätestuse Eesti õiguskorras Tsiviilseadustiku üldosa seadusest. Nimetatud seaduse § 8 lg 1 sätestab: „Õigusvõime on igal füüsilisel isikul. Õigusvõime algab inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.“ Milleks on siiski just käesoleval aastal põhjust esmapilgul demokraatia ja humanismi ideedest lähtuvast kõigile inimestele kuuluvast õigusvõimest eraldi rääkida? Probleem on selles, et kaasajal tavaomaseks saanud õiguseprintsiibid pole mitte kogu aeg olnud õiguskordade immanentseteks osadeks. Veel vähem on näiteks just eelpoolnimetatud õigusvõime kui igale inimesele kuuluv võime olla juriidiliste õiguste ja kohustuste kandjaks olnud õiguskordade osaks. Põhjuseks on siin olnud laias plaanis sotsiaalne tegelikkus ja selle pinnalt kujunenud, aga ka loodud juriidilised lahendused.

• füüsilised isikud
,
• õigusajalugu