Üks olulisemaid juristi iseloomustav sõnasid on täpsus.
Mida selle täpsuse all mõelda? Tinglikult võib täpsuse mõiste
jaotada kaheks. Esmalt täpsus ajas, s.o näiteks töö või teenuse
üleandmise tähtaeg, kohtumise kellaaeg jms. Siin on meil tegemist
täpsusega, mis on vajalik omadus ka teiste ametite juures. Teine osa
täpsust puudutab peamiselt juriste. See on täpsus oma töös,
terminites, väljendusviisis jne.
On ju kõigile teada, et üldkeelendina võib sõnal olla üks ja
juriidilises käibes hoopis teine tähendus. Kui tähendusi on mitu,
tuleb eeldada, et teisel juhul on kindel grupp inimesi kokku leppinud
sõna nii- või naasuguse tähenduse. Kokkulepitu võib olla
legaaldefinitsioonina ka seaduses sätestatud. Kas kokkulepitud sõna
ja selle sisu omavahel kokku sobivad, ei ole samuti käsitletava teema
puhul oluline. Eeldame lihtsalt, et kui on kokku lepitud, siis on
selleks olemas põhjenduski.
Kas meie, järgides ja/või rakendades seadust, peaksime neid
kokkulepitud tähendusega sõnu igapäevases elus samas tähenduses
kasutama?
Teeme iseendale väikese testi. Testi tegemise aluseks on üks sõna,
mida iga päev tihedasti kasutatakse - „firma“. Loomulikult võib
võtta ka mõne teise sõna, näiteks tehing, ettevõte jne.
Küsimus 1: mis on firma? Kui teate vastust peast, saate viie kirja.
Kui juhtub, et ei tea, vaadake äriseadustikust. Küsimus 2: kuidas Te
kasutate sõna firma oma igapäevases praktikas? Kas täpselt samas
tähenduses kui äriseadustikus sätestatud? Ilmselt kasutab suurem
osa meist sõna „firma“ ka äriühingu tähenduses. Tõsi,
niisugune tähendus on väga levinud üldkeelendina. Vaatame näiteks
„Võõrsõnade leksikoni“, Tallinn, 1979, lehekülg 202:
„firma (itaalia allkiri), kapitalistlikes maades ettevõte,
mille tingliku nimetuse kasutamise ainuõigus on omanikul; meil
...*äri, kauplus.“ Lisaks võib öelda, et rahvasuus oli ja on
kasutusel ka firmanimi. Firma aga oli firmanime sünonüümiks (ehk
siis sisuliselt ka praeguse ärinime tähenduses) juba N. Liidu
ajastul. Kontrollige järele: „Igal juriidilisel isikul peab olema
oma nimetus, ... . Majandusorganisatsiooni nimetust nimetatakse tema
firmaks (firmanimetuseks).“ Eesti NSV tsiviilkoodeks. Komm.
väljaanne. - Eesti Raamat, Tallinn, 1969, § 31, komm. 1.
Küsimus on selles, kas me juristidena peaksime juriidilisi termineid
kasutama ainult ja ainult niisuguses tähenduses nagu need on kokku
lepitud või tohime me endale lubada nendest möödahiilimist. Kas
kohtunik ikka võib oma otsuses fikseerida, et näiteks kostja müüs
traktori põllumajandusmasinate ekspordiga tegelevale firmale? Kas
advokaat võib kohtus öelda, et näiteks firma on maksejõuetu?
Loomulikult, kui termin on uus või on sõnale antud täiesti uus
sisu, läheb aega oma kasutatava sõnavara ümbermõtestamisega. Ja
samamoodi võime me kõik vahel tahtmatult eksida. Vahe on selles, kas
me püüdleme täpsuse poole või jätkama samas vanas stiilis, mille
järgi me katkestame ja tühistame lepinguid ning loeme lepingu
kehtetuteks juba sõlmimisest peale.