Seekordne ajakirja number sisaldab artikleid, mis käsitlevad kahte meie jaoks üliaktuaalset probleemideringi, nimelt maareformi ja Euroopa Liiduga seonduvat. Andku lugeja andeks pühendumine nõnda konfliktsetele küsimustele sellel kallil suveajal, millal meist enamiku mõtted tahavad olla vabad tõsistest probleemidest. Samas on täheldatud, et suvi teeb meid oma rahuliku rütmiga veidi tolerantsemaks ja on seetõttu just sobiv aeg vastandlike seisukohtade ärakuulamiseks ja rahulikuks aruteluks.

Selle loo autoril oli 20.–23. juunil võimalus osa võtta Slovakkias, Brezno mägikülas toimunud rahvusvahelisest seminarist, mille korraldas EL komisjoni XI peadirektoraat teemaks siseriikliku õiguse harmoniseerimine Euroopa Liidu keskkonnaalaste normidega. Seminarist olid kutsutud osa võtma „Phare riikide“ s.o Kesk- ja Ida-Euroopa maade juhtivad eksperdid (high level experts) keskkonnaõiguse alal.

Ürituse korraldajad olid seadnud eesmärgiks mitte üksnes liitu pürgivate maade esindajatele õpetussõnade jagamise, vaid ka teise poole kogemuse ärakuulamise. Ei maksa arvata nagu ei oleks meil midagi Brüsselile eeskujuks seada. Üheks selliseks valdkonnaks on kahtlemata endistes sotsialismimaades suhteliselt hästi säilinud looduskeskkond, võrrelduna just Lääne-Euroopas valitseva inimvaenuliku ja üksluise tehismaastikuga. Ilmselt on see üheks nendest väärtustest, mille tähendust me ise ei ole veel täiel määral mõistnud.

Korrates seminaril korduvalt väljaöeldud mõtet, oleme me nüüd, pärast assotsieerumislepingu sõlmimist EL-ga kihlatud ja mõlema poole sooviks on võimalikult ruttu sõlmida õnnelik abielu. Ja nagu noortele armastajatele kombeks, tahavad nad igal võimalusel koos olla ja rääkida, et paremini üksteist tundma õppida ning sellega oma abieluõnn kindlustada. Kahjuks ei näidanud mitmete riikide delegatsioonid ennast küllalt asjatundlike kosilastena. Oli näha, et ka kõrgete riigiametnike teadmised EL-st, sealhulgas selle õigusest, on tihti pinnapealsed või otse ekslikud. Ka Eesti hakkab silma kartus, et pärast liiduga ühinemist hakkab kogu õiguslik reguleerimine toimuma Brüsselis ja siseriiklikule õigusele jääb üksnes marginaalne roll. Seetõttu vajas seminaril üha uuesti ja uuesti kordamist EL õigust iseloomustav subsidiaarsuse põhimõte.

Ka Eesti päevalehtedest võib sageli lugeda mõtteavaldusi, kus kurdetakse, et meie üha tihenenud majanduslikud ja poliitilised suhted Lääne-Euroopaga, sealhulgas EL-ga, võivad olla tõsiseks ohuks Eesti iseseisvusele ja rahvuslikele väärtustele. Ilmselt on siin tegemist veidi idealistliku arusaamisega ühe väikeriigi võimalustest olla lõpuni suveräänne. 20. sajandi lõpus on üha vähem neid poliitlisi ja majanduslikke protsesse, mis on täielikult taandatavad konkreetse riigi tasandile. Eriti selgelt ilmneb see keskkonnaprobleemide puhul, millede lahendamine käib üksikutele riikidele lahus tegutsedes ilmselt üle jõu.

EL-ga ühinemisel on tegemist väga mitmetahuliste probleemide kihistumisega, mille käsitlemisel ei saa piirduda üksnes valitsusasutustega, vaid mida tuleb laiemalt arutada ja selgitada. Seega on igati tänuväärne ka õigusteadlaste panus nende probleemide lahtiarutamisel ja tutvustamisel.

• Info