Seekordne ajakirja number sisaldab artikleid, mis käsitlevad kahte
meie jaoks üliaktuaalset probleemideringi, nimelt maareformi ja
Euroopa Liiduga seonduvat. Andku lugeja andeks pühendumine nõnda
konfliktsetele küsimustele sellel kallil suveajal, millal meist
enamiku mõtted tahavad olla vabad tõsistest probleemidest. Samas on
täheldatud, et suvi teeb meid oma rahuliku rütmiga veidi
tolerantsemaks ja on seetõttu just sobiv aeg vastandlike seisukohtade
ärakuulamiseks ja rahulikuks aruteluks.
Selle loo autoril oli 20.–23. juunil võimalus osa võtta
Slovakkias, Brezno mägikülas toimunud rahvusvahelisest seminarist,
mille korraldas EL komisjoni XI peadirektoraat teemaks siseriikliku
õiguse harmoniseerimine Euroopa Liidu keskkonnaalaste normidega.
Seminarist olid kutsutud osa võtma „Phare riikide“ s.o Kesk- ja
Ida-Euroopa maade juhtivad eksperdid (high level experts)
keskkonnaõiguse alal.
Ürituse korraldajad olid seadnud eesmärgiks mitte üksnes liitu
pürgivate maade esindajatele õpetussõnade jagamise, vaid ka teise
poole kogemuse ärakuulamise. Ei maksa arvata nagu ei oleks meil
midagi Brüsselile eeskujuks seada. Üheks selliseks valdkonnaks on
kahtlemata endistes sotsialismimaades suhteliselt hästi säilinud
looduskeskkond, võrrelduna just Lääne-Euroopas valitseva
inimvaenuliku ja üksluise tehismaastikuga. Ilmselt on see üheks
nendest väärtustest, mille tähendust me ise ei ole veel täiel
määral mõistnud.
Korrates seminaril korduvalt väljaöeldud mõtet, oleme me nüüd,
pärast assotsieerumislepingu sõlmimist EL-ga kihlatud ja mõlema
poole sooviks on võimalikult ruttu sõlmida õnnelik abielu. Ja nagu
noortele armastajatele kombeks, tahavad nad igal võimalusel koos olla
ja rääkida, et paremini üksteist tundma õppida ning sellega oma
abieluõnn kindlustada. Kahjuks ei näidanud mitmete riikide
delegatsioonid ennast küllalt asjatundlike kosilastena. Oli näha, et
ka kõrgete riigiametnike teadmised EL-st, sealhulgas selle õigusest,
on tihti pinnapealsed või otse ekslikud. Ka Eesti hakkab silma
kartus, et pärast liiduga ühinemist hakkab kogu õiguslik
reguleerimine toimuma Brüsselis ja siseriiklikule õigusele jääb
üksnes marginaalne roll. Seetõttu vajas seminaril üha uuesti ja
uuesti kordamist EL õigust iseloomustav subsidiaarsuse põhimõte.
Ka Eesti päevalehtedest võib sageli lugeda mõtteavaldusi, kus
kurdetakse, et meie üha tihenenud majanduslikud ja poliitilised
suhted Lääne-Euroopaga, sealhulgas EL-ga, võivad olla tõsiseks
ohuks Eesti iseseisvusele ja rahvuslikele väärtustele. Ilmselt on
siin tegemist veidi idealistliku arusaamisega ühe väikeriigi
võimalustest olla lõpuni suveräänne. 20. sajandi lõpus on üha
vähem neid poliitlisi ja majanduslikke protsesse, mis on täielikult
taandatavad konkreetse riigi tasandile. Eriti selgelt ilmneb see
keskkonnaprobleemide puhul, millede lahendamine käib üksikutele
riikidele lahus tegutsedes ilmselt üle jõu.
EL-ga ühinemisel on tegemist väga mitmetahuliste probleemide
kihistumisega, mille käsitlemisel ei saa piirduda üksnes
valitsusasutustega, vaid mida tuleb laiemalt arutada ja selgitada.
Seega on igati tänuväärne ka õigusteadlaste panus nende
probleemide lahtiarutamisel ja tutvustamisel.