„Normaalsesse“ turumajandusse pürgivas Eestis tuleb aeg-ajalt
(kui mitte pidevalt) otsida vastust „ebanormaalsetele“
küsimustele. Vastuste otsimine ei tohiks siiski muutuda jalgratta
leiutamiseks, kuigi vahel on tunne, et oma väike tõukeratas tuleb
kasvõi paberil ära leiutada. Hoidku terve mõistus meid seda siiski
praktikasse juurutamast!
Et selles merkantiilses maailmas otsivad oma kohta peaaegu kõik ja et
seda on mitu head aastat teinud ka alma mater on teada tõde.
Tänases eesti ühiskonnas ei ole keegi ega miski nii akadeemiline, et
ümbritsev teda sugugi ei puudutaks. Ainult endasolemise luksust pole
Tartu Ülikoolil olnud juba mõnda aega ja see on vist hea ning
õigegi. Ühiskonna teenimine on üks olulisi valdkondi, milleta
tänast ülikooli on raske ette kujutada.
Pikemalt selle üle filosofeerimata kas ülikooli on kohane võrrelda
saapavabriku, rätsepa töökoja või veel millegagi, millel on oma
„toodang“ (jube võrdlus akadeemilise maailma jaoks!), on siiski
fakt, et juba pikka aega tuleb meil maksumaksjale tõestada, et
ülikooli eksisteerimine on vajalik, loomulik ja teisiti pole
mõeldav. See, kas ühiskonna/riigi soovide väljenduseks on
kevadtalvel juurdunud märksõna „riigi tellimus“ või midagi
muud, on iseküsimus. Kuid igal õppeaastal on põhjust oma
tegemistele joon alla tõmmata ja üle lugeda värsked bakalaureused
(nüüd juba teist akadeemilist aastat järjest).
Et numbrid jäid sedakorda väiksemaks, on reaalsus. Lõpujoont ei
suutnud õigeaegselt ületada pooled nendest, kes nominaalset
õppeaega aluseks võttes oleksid sellega võinud hakkama saada. Samas
on kahtlemata meeldiv, et lõpetajate hulgas oli kuus neid, kellel
anti baccalaureus artiumi kraad õigusteaduse erialal cum
laude.
Jää on liikuma hakanud ka magistriõppes. Mida siin saavutuste hulka
lugeda saab, on keeruline küsimus. Kuid fakt on seegi, et õppeaasta
lõppedes on põhjust õnnitleda viit kevadsemestril magistrikraadi
kaitsnud juristi - Irene Kulli, Merle Muda, Gaabriel Tavitsat, Piibe
Jõgi ja Aaro Mõttust. Märgid näitavad, et magister iurise
kraadiga noorte seltskonda on veel sel aastal asja nii mõnelgi
kraadiõppuril.
Ning veel enne, kui diplomid said lõpuaktusel välja jagatud,
käivitus uus ring. Avaldusi põhiõppesse astujatelt kogunes sel
aastal üle tuhande (nagu ka eelmisel aastal). Kas lugeda seda
endiselt vaid kiiresti mööduvaks ühe eriala buumiks/populaarsuseks
(sel juhul tuleks vähemalt tunnistada, et see buum kestab tõusvas
joones järjest viiendat aastat) või ühiskonna poolt väljendatud
nõudluseks juurahariduse järele, on igaühe enese asi. Õige vastuse
annab vaid aeg. Kuid lausa rõõmu teeb asjaolu, et rünnaku alla on
sattunud ka magistriõppe kohad. Nii konkureeris teaduskonna
magistriõppesse kolm korda rohkem inimesi (47) kui oli kohti (16).
Doktoriõppe kolmele kohale oli kandideerijaid viis.
Suvises ajakirjanduses lendu lastud müüt - noored on väga
õpihimulised - võib osutuda mitte ainult müüdiks . Eeltoodud arvud
vähemasti sellele viitavad. Arvudest tunduvalt olulisem on aga Teie
käes olev “Juridica”, mille kaante vahele on mahutatud valik
bakalaureuse- ja magistritöödes uuritust. See annab vähemasti
allakirjutanule õiguse väita - banaanivabariiki ei tule. Õnn seegi.