„Normaalsesse“ turumajandusse pürgivas Eestis tuleb aeg-ajalt (kui mitte pidevalt) otsida vastust „ebanormaalsetele“ küsimustele. Vastuste otsimine ei tohiks siiski muutuda jalgratta leiutamiseks, kuigi vahel on tunne, et oma väike tõukeratas tuleb kasvõi paberil ära leiutada. Hoidku terve mõistus meid seda siiski praktikasse juurutamast!

Et selles merkantiilses maailmas otsivad oma kohta peaaegu kõik ja et seda on mitu head aastat teinud ka alma mater on teada tõde. Tänases eesti ühiskonnas ei ole keegi ega miski nii akadeemiline, et ümbritsev teda sugugi ei puudutaks. Ainult endasolemise luksust pole Tartu Ülikoolil olnud juba mõnda aega ja see on vist hea ning õigegi. Ühiskonna teenimine on üks olulisi valdkondi, milleta tänast ülikooli on raske ette kujutada.

Pikemalt selle üle filosofeerimata kas ülikooli on kohane võrrelda saapavabriku, rätsepa töökoja või veel millegagi, millel on oma „toodang“ (jube võrdlus akadeemilise maailma jaoks!), on siiski fakt, et juba pikka aega tuleb meil maksumaksjale tõestada, et ülikooli eksisteerimine on vajalik, loomulik ja teisiti pole mõeldav. See, kas ühiskonna/riigi soovide väljenduseks on kevadtalvel juurdunud märksõna „riigi tellimus“ või midagi muud, on iseküsimus. Kuid igal õppeaastal on põhjust oma tegemistele joon alla tõmmata ja üle lugeda värsked bakalaureused (nüüd juba teist akadeemilist aastat järjest).

Et numbrid jäid sedakorda väiksemaks, on reaalsus. Lõpujoont ei suutnud õigeaegselt ületada pooled nendest, kes nominaalset õppeaega aluseks võttes oleksid sellega võinud hakkama saada. Samas on kahtlemata meeldiv, et lõpetajate hulgas oli kuus neid, kellel anti baccalaureus artiumi kraad õigusteaduse erialal cum laude.

Jää on liikuma hakanud ka magistriõppes. Mida siin saavutuste hulka lugeda saab, on keeruline küsimus. Kuid fakt on seegi, et õppeaasta lõppedes on põhjust õnnitleda viit kevadsemestril magistrikraadi kaitsnud juristi - Irene Kulli, Merle Muda, Gaabriel Tavitsat, Piibe Jõgi ja Aaro Mõttust. Märgid näitavad, et magister iurise kraadiga noorte seltskonda on veel sel aastal asja nii mõnelgi kraadiõppuril.

Ning veel enne, kui diplomid said lõpuaktusel välja jagatud, käivitus uus ring. Avaldusi põhiõppesse astujatelt kogunes sel aastal üle tuhande (nagu ka eelmisel aastal). Kas lugeda seda endiselt vaid kiiresti mööduvaks ühe eriala buumiks/populaarsuseks (sel juhul tuleks vähemalt tunnistada, et see buum kestab tõusvas joones järjest viiendat aastat) või ühiskonna poolt väljendatud nõudluseks juurahariduse järele, on igaühe enese asi. Õige vastuse annab vaid aeg. Kuid lausa rõõmu teeb asjaolu, et rünnaku alla on sattunud ka magistriõppe kohad. Nii konkureeris teaduskonna magistriõppesse kolm korda rohkem inimesi (47) kui oli kohti (16). Doktoriõppe kolmele kohale oli kandideerijaid viis.

Suvises ajakirjanduses lendu lastud müüt - noored on väga õpihimulised - võib osutuda mitte ainult müüdiks . Eeltoodud arvud vähemasti sellele viitavad. Arvudest tunduvalt olulisem on aga Teie käes olev “Juridica”, mille kaante vahele on mahutatud valik bakalaureuse- ja magistritöödes uuritust. See annab vähemasti allakirjutanule õiguse väita - banaanivabariiki ei tule. Õnn seegi.

• Info