Menüü

Igaüks meist kannab endaga kaasas ajastu pitserit, kust ta pärit on. See on nii loomulik. Ja isegi hea, sest vastasel juhul ei oleks meil ajaloolist mälu, mis meid senini eksistentsist loobumast on hoidnud. Iga kogemus, teadmine on millekski hea, kas siis tööks või rahulolu tundmiseks. Ajalooline mälu on seega justkui omamoodi väärtuslik informatsioon.

Informatsioon on juristi töös alati esikohal olnud. Mõnikord on just informatsiooni olemasolu see, mis tagab, et õiguslik probleem soovitud lahenduse saaks. Seega võib oletada, et informatsioon, mida me peamiselt ootame, on info uutest õigustloovatest aktidest. Vaatamata sellele, et ajakirjanduse roll info kiire edastajana ning neljanda võimuna hinnangute andmisel on juba piisavalt heal tasemel, ei aita meedias edastatud ajakirjanikepoolsed ja kes-seada-teab-millele tuginevad hinnangud juristi tema igapäevatöös, mis nõuab õiglaste lahendite tegemist. Seega on vaja autentset informatsiooni sellest, missuguse otsuse on seadusandja vastu võtnud.

Info edastamiseks on vaja mingit vormi. Neid vorme on ajaloolises plaanis olnud ja tulemas väga mitmesuguseid. Ei tahaks pikalt heietada ei käitumise tulemusena ega ka suuliselt edasi antud vormist. Samuti tundub praegusel infoajastul veidi vanamoodne rääkida Hammurapi koodeksi vormist, mille kivist külmust ja suurust võib igaüks ise New Yorki Natural History Museumœi katsuma minna. Täna on kõigil meeltes vaid kiirus ja odavus ehk missuguses vormis infot kõige kiiremini ja sobivama hinnaga kätte saab.

Esimene meile tuntud vorm on kirjalik. Kommentaare ei vaja ju igal nädalal postkasti pandav Riigi Teataja, (ehk kui erialast terminoloogiat kasutada, siis seaduse tekste sisaldav paberkandja), milleta praktikas oleks väga raske. Raadio ja televisioon, ning seejärel toimunud tehnoloogia areng audio- ja videosalvestusvahendite osas, samuti vaid ringhäälinguga seotud kaabel- ja satelliitside jmt, ei ole kahjuks olnud päris see, mida seaduse tekstide hankimiseks vaja. Järgmine meile vajalik samm edasi oli arvuti kasutamise võimalus ning sellega kaasnenud arvutiketastele elektroonilises vormis salvestatud ESTLEX, mis jäi maha oma tähtaegade poolest, ent võimaldas kiiresti otsitava seaduse teksti ekraanile tuua ning seejärel vajadusel ka paberile kopeerida.

Kuna info edastajate üheks eesmärgiks on ja jääb selle odavus ehk teisiti öeldes võimlikult palju infot ühele kandjale selle materiaalses tähenduses, siis suur samm edasi elektroonilise vormi osas oli CD-ROM. Paraku peab tõdema, et CD-ROM-i variant on meile tänu meie peade arvu väiksusele üsna kulukas ja seepärast kirjastustes üsna harva kasutatav. Ilmselt ka seepärast, et tänu oma huvile uusima tehnika vastu oleme väga kiiresti avastanud arvutivõrgu, minuteid võtva otseühenduse nii kohalike kui ookeanitaguste kolleegidega ja ESTLEXi andmebaasiga. Ent tehnoloogia areng ja sellega edastatava informatsiooni vormistus ei näi peatuvat. Juba tükk aega on kasutusel maagiline sõna „multimeedia“, võimalus näha arvutiekraanil korraga nii teksti, kujundeid, kuulata muusikat ja vaadata filme. Oleks vist üsna lõbus, kui ius scriptumœi kõrvale ilmuks ius animâtus, näiteks setu leelotajakujud raputamas oma suuri sõlgesid ja laulmas seaduse teksti, mis sätestab Eesti-Vene piirilepingu ratifitseerimise.

Vaatamata kõigele tundub, et tänu oma praktilisusele ja käsitsemise mugavusele jääb seaduse tekst paberkandjal veel pikaks ajaks meie lauale kõrvuti teiste, elektrooniliselt pakutavate vormidega.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse