Kirjutan neid ridu jõulukuul 1996. Imestan isegi, kui kiiresti on
aasta mööda läinud. Ilmselt polegi päris õige rääkida lihtsast
„aasta möödaminemisest“, sest töid ja tegemisi on meil kõigil
mahtunud aastanumbri sisse piisavalt palju. Juristide tegemisi silmas
pidades on suur osa tehtud tööst seotud nii või teisiti Eesti
riiklusega. Riikluse seostest juristide tegemistega tahaksingi ma
Teiega mõtteid vahetada. On ju nii, et just jurist peab hästi teadma
ühte esmapilgul lihtsat, kuid praktikas keerukalt realiseeritavat
põhimõtet, mida piltlikult saaks iseloomustada nii: õigusriigi
poole pürgiv riik võib teha seda, mida ta teha võib. Teiste
sõnadega on tegemist olukorraga, kus avalik võim peab oma tegevuse
allutama õigusest tulenevale ja ainult õigusest tulenevale. Vaid
pealiskaudne lähenemine võib kujundada riigitöö tegijal
illusiooni, et riigivõimule kui suveräänsele võimule on lubatud
kõik. Suveräänsus pole aga kaugeltki kõikelubatavus. Printsiibis
puuduvad avalikul võimul tõepoolest nii siseriiklikus tegevuses kui
ka suhtlemisel teiste riikidega õiguslikud kitsendused. Faktiliselt
peab aga avaliku võimu tegevus peab olema allutatud mitmetele
objektiivsetele tingimustele, millest juriidilised tingimused on ühed
tähtsamad. Nimelt peab riigivõim ise oma tegevuse allutama õigusest
tulenevatele nõuetele. Ainult objektiivsele õigusele - kehtivale
õigusele - allutatuna muutub riigivõim õiguse nõuetele vastavaks
ehk õiglaseks riigivõimuks. Õiguse nõuete järgi käituv
riigivõim on ainukene õigusriigi vääriline avalik võim. Samas on
juristid paljuski need inimesed, kelle tegevuse kaudu realiseerub
avalik võim. Tahan ütelda sellega seda, et juristide tegevus ongi
selleks peegliks, milles vaatab vastu kas õigusriik või selle
puudumine. Õigusest tuleneva eiramine avaliku võimu poolt toodab
riigis vähemalt omavoli, haldusriigile omast käitumist.
Õigusriigile peab erilise stabiilsuse andma - vähemalt
mandri-Euroopa õiguskultuuriga riikides - põhiseadus, kui rahvusliku
õiguskorra olulisim õigustloov akt. Mulle tundub, et igat
õigustloovat akti on põhimõtteliselt alati võimalik paremaks teha.
Küsimus on selles, millele me paremustamisel põhirõhu asetame.
Põhiseaduse paremustamise ettepanekud peaksid olema ilmselt kantud
mõttest, et kogu meie õiguskord saaks terviklikuks ja reaalseks
kujuneda põhiseaduse alusel. Teiste sõnadega väljendades peavad
tegelikkuses olema elluviidavad eelkõige põhiseaduse enda sätted.
Jutt on sellest, et konstitutsioonilised normid kui leiaksid oma
täieliku realiseerimise (mõju). Ainult selliselt saab kujuneda
niisuguse kvaliteediga alamalseisvate õigusaktide süsteem, mille
nõuetest on mitte ainult vajalik, vaid ka võimalik kinni
pidada. Õigusest kinnipidamine - rõhutan seda veelkord - on eriti
oluline avaliku võimu puhul. Seega peaksid komisjoni ettepanekute
realiseerumise kaudu muutuma või täienema põhiseadus nii, et
avalikul võimul oleks konkreetsetes olukordades lihtsam ja kindlam
otsustada, milline käitumine on õigusele vastav või siis õigusele
kõige rohkem vastav. Otsustav „Ei“ tuleb öelda haldusriigile
ning „Ja“ õigusriigile.
Lõpetuseks avaldan tunnustust kõigile neile, kes „Juridica“
veergudel on avaldanud kompetentseid seisukohti avaliku õiguse ja
eriti selle tippakti - põhiseaduse - kohta. Iga põhiseaduse kohta
antud süsteemne käsitlus peaks aitama kaasa juristidele - avaliku
võimu kandjatele - leida konkreetsetes elulistes situatsioonides
õigusriigile vääriline lahendus. Selline lahendus saab samas olla
ainult põhiseadusest tulenev lahendus.