Kirjutan neid ridu jõulukuul 1996. Imestan isegi, kui kiiresti on aasta mööda läinud. Ilmselt polegi päris õige rääkida lihtsast „aasta möödaminemisest“, sest töid ja tegemisi on meil kõigil mahtunud aastanumbri sisse piisavalt palju. Juristide tegemisi silmas pidades on suur osa tehtud tööst seotud nii või teisiti Eesti riiklusega. Riikluse seostest juristide tegemistega tahaksingi ma Teiega mõtteid vahetada. On ju nii, et just jurist peab hästi teadma ühte esmapilgul lihtsat, kuid praktikas keerukalt realiseeritavat põhimõtet, mida piltlikult saaks iseloomustada nii: õigusriigi poole pürgiv riik võib teha seda, mida ta teha võib. Teiste sõnadega on tegemist olukorraga, kus avalik võim peab oma tegevuse allutama õigusest tulenevale ja ainult õigusest tulenevale. Vaid pealiskaudne lähenemine võib kujundada riigitöö tegijal illusiooni, et riigivõimule kui suveräänsele võimule on lubatud kõik. Suveräänsus pole aga kaugeltki kõikelubatavus. Printsiibis puuduvad avalikul võimul tõepoolest nii siseriiklikus tegevuses kui ka suhtlemisel teiste riikidega õiguslikud kitsendused. Faktiliselt peab aga avaliku võimu tegevus peab olema allutatud mitmetele objektiivsetele tingimustele, millest juriidilised tingimused on ühed tähtsamad. Nimelt peab riigivõim ise oma tegevuse allutama õigusest tulenevatele nõuetele. Ainult objektiivsele õigusele - kehtivale õigusele - allutatuna muutub riigivõim õiguse nõuetele vastavaks ehk õiglaseks riigivõimuks. Õiguse nõuete järgi käituv riigivõim on ainukene õigusriigi vääriline avalik võim. Samas on juristid paljuski need inimesed, kelle tegevuse kaudu realiseerub avalik võim. Tahan ütelda sellega seda, et juristide tegevus ongi selleks peegliks, milles vaatab vastu kas õigusriik või selle puudumine. Õigusest tuleneva eiramine avaliku võimu poolt toodab riigis vähemalt omavoli, haldusriigile omast käitumist.

Õigusriigile peab erilise stabiilsuse andma - vähemalt mandri-Euroopa õiguskultuuriga riikides - põhiseadus, kui rahvusliku õiguskorra olulisim õigustloov akt. Mulle tundub, et igat õigustloovat akti on põhimõtteliselt alati võimalik paremaks teha. Küsimus on selles, millele me paremustamisel põhirõhu asetame. Põhiseaduse paremustamise ettepanekud peaksid olema ilmselt kantud mõttest, et kogu meie õiguskord saaks terviklikuks ja reaalseks kujuneda põhiseaduse alusel. Teiste sõnadega väljendades peavad tegelikkuses olema elluviidavad eelkõige põhiseaduse enda sätted. Jutt on sellest, et konstitutsioonilised normid kui leiaksid oma täieliku realiseerimise (mõju). Ainult selliselt saab kujuneda niisuguse kvaliteediga alamalseisvate õigusaktide süsteem, mille nõuetest on mitte ainult vajalik, vaid ka võimalik kinni pidada. Õigusest kinnipidamine - rõhutan seda veelkord - on eriti oluline avaliku võimu puhul. Seega peaksid komisjoni ettepanekute realiseerumise kaudu muutuma või täienema põhiseadus nii, et avalikul võimul oleks konkreetsetes olukordades lihtsam ja kindlam otsustada, milline käitumine on õigusele vastav või siis õigusele kõige rohkem vastav. Otsustav „Ei“ tuleb öelda haldusriigile ning „Ja“ õigusriigile.

Lõpetuseks avaldan tunnustust kõigile neile, kes „Juridica“ veergudel on avaldanud kompetentseid seisukohti avaliku õiguse ja eriti selle tippakti - põhiseaduse - kohta. Iga põhiseaduse kohta antud süsteemne käsitlus peaks aitama kaasa juristidele - avaliku võimu kandjatele - leida konkreetsetes elulistes situatsioonides õigusriigile vääriline lahendus. Selline lahendus saab samas olla ainult põhiseadusest tulenev lahendus.

• Info