Mag. phil. Hans Roos on Jean-Jacques Rousseau pedagoogilisi vaateid tutvustades kirjutanud, et Rousseau veendumuste kohaselt on õnnelik ja tugev see, kes võib seda, mida ta tahab, ja kes rohkem ei taha. Täiesti enesesse süvenev enesearmastus on rahul niipea, kui meie tõelised vajadused on rahuldatud. Niipea, kui me hakkame ennast võrdlema teistega, pole me enam rahul. Ei võigi olla, kuna me enese isiku edu nõuab ka teiste tunnustust, mis aga on võimatu. Seda liiki enesearmastust nimetab Rousseau kurjaks egoismiks (J.-J. Rousseau. Émil. Tallinn: Olion, 1997).

Käesolev „Juridica“ number sisaldab muuhulgas kirjutisi, kus meie seadusekirjutajad on tunnustust leidnud teiste riikide spetsialistide poolt. Nii leiab Eesti uut kriminaalkoodeksit analüüsiv Hollandi teadlane Anton van Kalmthout, et uus eelnõu tabab hästi kaasaja vaimu ja on täielikult kooskõlas nüüdisaegsete rahvusvaheliste inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonidega. Bremeni ülikooli professor Wolfgang Däubleri kirjutist lugedes saab selgeks, et hoolimata kehtivatest seadustest on saksa kohtupraktika töötajate materiaalse vastutuse küsimustes kujunenud väga sarnaseks sellele, milline on sellealane regulatsioon meil Eestis. Kokkuvõtvalt – teiste tunnustus polegi ehk võimatu.

Teiste tunnustus viib alati ilmast sõltuvusse. Vajalik on endale selgeks teha, et need kaks artiklit ei tähenda kogu ilma heakskiitvat hinnangut. Muidu võib siit edasi libiseda teele, kus enesega rahuloluks peame need inimesed, kes meie poolt tehtut samamoodi tunnustada ei soovi, lihtsalt üleolekuga kõrvale lükkama – nad riivavad meie enesearmastust, seda nn kurja egoismi.

Rousseau peab isetegevuse surmaks autoriteetide uskumist, kuid seda vaid juhul, kui selline uskumine ei põhine arusaamisel, teadmisel, miks inimene usub. Nagu toonitab Marju Luts erinevaid tõlgendamisteooriaid käsitlevas artiklis, ei tähenda Eesti praegune olukord seda, et meil tuleks välja mõelda mingid ainulised ja seninägematud juriidilised konstruktsioonid. Meie juristkonna esmane ülesanne praegusel hetkel on teha endale selgeks õhtumaises õiguskultuuris juba olemasolevad lahendid ja teooriad.

Aga mis saab siis õnnest? Kui nüüd uskuda seadusekirjutajate avaldusi, siis tahame Eesti oma õiguskorra viia maailma eeskujulikemate hulka. Seega on meie plaanid väga ulatuslikud. Aga võimalused? Selge on see, et juba rahvaarv seab eestlaste võimalustele igas eluvaldkonnas teatud piirid. Teine pärssiv faktor on aeg ja seda kahest aspektist. Kui Euroopa õiguskultuuris käibivad lahendid ja teooriad on kujunenud pikkade aastasadade jooksul, siis meil pole siia midagi sama auväärset vastu panna. Teiseks kiirustab meie seadusekirjutajaid tagant vajadus ühiskondlike suhete arengutempoga kaasas käia. Seda mõttekäigu jätkates on selge, et tahame rohkem, kui me ehk suudame.

Rousseau juurde tagasi minnes on meile vajalikud seaduseid, mis meil siin, Eesti oludes, hästi toimiksid. Kiitus polegi ehk vajalik.

• Info