Mag. phil. Hans Roos on Jean-Jacques Rousseau pedagoogilisi
vaateid tutvustades kirjutanud, et Rousseau veendumuste kohaselt on
õnnelik ja tugev see, kes võib seda, mida ta tahab, ja kes rohkem ei
taha. Täiesti enesesse süvenev enesearmastus on rahul niipea, kui
meie tõelised vajadused on rahuldatud. Niipea, kui me hakkame ennast
võrdlema teistega, pole me enam rahul. Ei võigi olla, kuna me enese
isiku edu nõuab ka teiste tunnustust, mis aga on võimatu. Seda liiki
enesearmastust nimetab Rousseau kurjaks egoismiks (J.-J. Rousseau.
Émil. Tallinn: Olion, 1997).
Käesolev „Juridica“ number sisaldab muuhulgas kirjutisi, kus meie
seadusekirjutajad on tunnustust leidnud teiste riikide spetsialistide
poolt. Nii leiab Eesti uut kriminaalkoodeksit analüüsiv Hollandi
teadlane Anton van Kalmthout, et uus eelnõu tabab hästi kaasaja
vaimu ja on täielikult kooskõlas nüüdisaegsete rahvusvaheliste
inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonidega. Bremeni ülikooli
professor Wolfgang Däubleri kirjutist lugedes saab selgeks, et
hoolimata kehtivatest seadustest on saksa kohtupraktika töötajate
materiaalse vastutuse küsimustes kujunenud väga sarnaseks sellele,
milline on sellealane regulatsioon meil Eestis. Kokkuvõtvalt –
teiste tunnustus polegi ehk võimatu.
Teiste tunnustus viib alati ilmast sõltuvusse. Vajalik on endale
selgeks teha, et need kaks artiklit ei tähenda kogu ilma heakskiitvat
hinnangut. Muidu võib siit edasi libiseda teele, kus enesega
rahuloluks peame need inimesed, kes meie poolt tehtut samamoodi
tunnustada ei soovi, lihtsalt üleolekuga kõrvale lükkama – nad
riivavad meie enesearmastust, seda nn kurja egoismi.
Rousseau peab isetegevuse surmaks autoriteetide uskumist, kuid seda
vaid juhul, kui selline uskumine ei põhine arusaamisel, teadmisel,
miks inimene usub. Nagu toonitab Marju Luts erinevaid
tõlgendamisteooriaid käsitlevas artiklis, ei tähenda Eesti praegune
olukord seda, et meil tuleks välja mõelda mingid ainulised ja
seninägematud juriidilised konstruktsioonid. Meie juristkonna esmane
ülesanne praegusel hetkel on teha endale selgeks õhtumaises
õiguskultuuris juba olemasolevad lahendid ja teooriad.
Aga mis saab siis õnnest? Kui nüüd uskuda seadusekirjutajate
avaldusi, siis tahame Eesti oma õiguskorra viia maailma
eeskujulikemate hulka. Seega on meie plaanid väga ulatuslikud. Aga
võimalused? Selge on see, et juba rahvaarv seab eestlaste
võimalustele igas eluvaldkonnas teatud piirid. Teine pärssiv faktor
on aeg ja seda kahest aspektist. Kui Euroopa õiguskultuuris käibivad
lahendid ja teooriad on kujunenud pikkade aastasadade jooksul, siis
meil pole siia midagi sama auväärset vastu panna. Teiseks kiirustab
meie seadusekirjutajaid tagant vajadus ühiskondlike suhete
arengutempoga kaasas käia. Seda mõttekäigu jätkates on selge, et
tahame rohkem, kui me ehk suudame.
Rousseau juurde tagasi minnes on meile vajalikud seaduseid, mis meil
siin, Eesti oludes, hästi toimiksid. Kiitus polegi ehk vajalik.