Sulge
Eesti taasiseseisvumine seadis Eesti õigusteaduse ette ülesanded,
millega tal ei olnud juba aastakümneid tulnud tegeleda. Iseseisev
riik vajab ka iseseisvat õigusteadust. Muidugi mitte selles mõttes,
nagu tuleks meil siin välja mõelda mingid ainulised ja
seninägematud juriidilised konstruktid. Pigem võib meie praegust
olukorda võrrelda koolipoisi omaga. Meie esmane kohustus on õppida
tundma õhtumaises õiguskultuuris juba olemas olevaid, pikkade
aastakümnete ja -sadade jooksul väljakujunenud lahendeid ning
teooriaid. Sellega seoses puutume aga kohemaid kokku ka teooriate
paljususega. Ja meid endid on tõepoolest vähe. Üksikul uurijal
käib aga kindlasti üle jõu luua endale põhjalik ja mingilgi
määral ammendav pilt kõikidest parasjagu käibivatest teooriatest.
Valikute tegemiseks, ka erinevate õpetuste omavaheliseks
kombineerimiseks ja suhestamiseks on see aga hädavajalik. Eriti
olukorras, kus me kujutame endast kaunis ahvatlevat saaki nii
mõneltki poolt maailmast saabuvaile Kulturträger’itele.