Ajakirja Juridica esikaanel on märge: Tartu Ülikooli
õigusteaduskonna ajakiri. Tartu. Ülikool. Õigus. Teadus. Ajakiri.
Nendest viiest sõnast saab vormida palju erinevaid sõnaühendeid,
kuid kuidas sõnu ka ei liidaks, jääb tulemus ikkagi kas otseselt
või kaudselt sümboliseerima vaimsust. Ma ei taha täna ärgitada
diskussiooni vaimust ja võimust, mis vahel kujuneb ka arutluseks
teemal kas Tallinn või Tartu. Geograafiline asukoht on tegelikult ka
sellistes diskussioonides teisejärguline. Linnade nimed on siin vaid
sümbolid. Jätkem täna aga võim täielikult kõrvale ja rääkigem
vaimust.
Vaimsusest pole võimalik rääkida väljaspool inimest, selle
vaimsuse kandjat. Ka ülikoolist ei tee teadusasutust ei nimi ega
traditsioonid, vaid ikkagi inimesed, keda see nimi ja traditsioon
ühendab. Samuti ei muutu ajakiri teadusajakirjaks tänu selle
välisele ilmele või kaanel märgitule. Nii ülikooli kui ajakirja,
samuti nagu ülikooli ajakirja puhul saab määravaks see, kes seal
töötavad, kirjutavad.
V. Kolga essees „Professorite kadumine“ (Eesti Ekspress, 19.
aprilli 2000) käiakse välja suhteliselt karm väide: tänapäeva
maailmas pole enam professoreid selle mõiste sisulises tähenduses,
s.o teadlasi, kelle pea on täis omi, originaalseid mõtteid ja kellel
on aega neid mõtteid ka mõelda. Järel on vaid nimi, tiitel. Sellest
väitest võib-olla isegi veel karmim on järeldus, et tõelised
professorid ei sobi tänapäeva ülikooli, ehk isegi tänapäeva
maailma üldse.
Arvan, et originaalne mõtlemine on tänapäeval tunduvalt rohkem
hinnatud kui see oli ajaloos. Kuid käsu peale ei muutu keegi suureks
mõtlejaks. Seetõttu on küsimus eelkõige pühendumuses, selles, kas
meie ajal peetakse üldse vajalikuks kogu oma aeg teadusele ja
mõtlemisele kulutada. Ehk siis V. Kolga artiklis kasutatud
mõistetega opereerides – kas meie ühiskonnas tuleks suund võtta
tõelistele professoritele või projektijuhtidele?
Õigusteadus on alati olnud väga tihedalt seotud praktikaga ja
vastupidi, õiguse tundmine pole õigusest arusaamiseta võimalik.
Seetõttu ei tohiks õigusteadlaste elulähedus olla taunitav.
Ainuüksi eluvõõraks olemine ei tee kellestki veel suurt mõtlejat.
Kuid ka juuras ei tähenda teaduse ja praktika tihe seos seda, et
teadus ja praktika peaksid lõpptulemusena sulanduma, et teadus on
määratud kaduma. Mida aga selline seos tähendab, on see, et
praktiseeriv jurist ei saa olla oma elualal tugev ilma üldiste
teadmisteta õigusest, samuti nagu ei saada heaks õigusteadlaseks
ilma praktikast ettekujutust omamata. Siin peakski õigusteaduskonna
ajakiri olema selleks foorumiks, kus teadus ja praktika kokku saavad
ning üksteist arendavad.
Elada riigis, mille seadused ei vasta sinu arusaamisele õigusest, on
pingeid tekitav. Püüda olukorra muutmise vajadusele tähelepanu
osutada vaid läbi teaduslike tööde, on aeganõudev ja võib olla
oodatust vähem tulemuslik. Lisame siia veel tõdemuse, et meid,
eestlasi, on nii vähe, riik aga tahab arendamist, siis on arusaadav,
miks õigusteadlased ei piirdu üksnes teadustööga, vaid rakendavad
oma energiat õiguskorra kujundamisel. Seda, kas Eesti õiguskord ja
õigusteadus selle teadlaste mitmekesise tegevuse tõttu võidab või
kaotab, näitab aeg.