Kumb oli enne: kas muna või kana? Sama võib küsida normi ja printsiibi kohta. Kuigi kõige vanem kirjutatud õigus on üdini kasuistlik, olen siiski arvamusel, et seadusesäte ei saanud tekkida ilma väärtusskaalata, põhimõteteta. Ka tänapäeval peaks õigusnormi ja printsiibi vaheline suhe olema sama. Tunneb ju nüüdki head seadust selle järgi, kas see on rajatud vundamendiks olevatele printsiipidele ja kas kord juba valmis saanud seadusemajaga peegeldab neid printsiipe.

Tegelikult ei võeta seadusi ju vastu selleks, et inimene teaks, kuidas käituda. Inimene reeglina teab seda. Ilma selleta, et ta koos hommikuste ajalehtedega loeks läbi ka Riigi Teataja väljaanded ning õhtul enne magama minekut tutvuks õigusalase kirjanduse ja kohtupraktikaga. Ei, inimene oskab õiguspäraselt käituda ilma selleta. Igaühes meis on see hea ja kurja pendel, ainult mõnikord leiame me enesele õigustuse selle nihkumist mitte tähele panna. Kui seadus sisaldab käitumisnorme, mille järgimise peale inimene ilma normita iial ei tuleks, siis on viga normis. Isegi ülimalt detailsed Euroopa Liidu tootestandardid on taandatavad üldaktsepteeritud printsiibile – kaup, mida sa müüd, peab olema korralik.

Siit tekib õigustatult küsimus: milleks siis inimestele terved raamatukogud täis seadusi, kui igaüks meist tegelikult teab, mis on õige? Kogu probleemi võtmesõnaks siin on õigusemõistmine. Kui ühiskonnas oleks kohtumõistmise volitused antud sellele, kelle otsustused oleksid alati õiged, alati kooskõlas inimeste sisemise õiglustundega, siis poleks seadusi vaja. See aga eeldab kohtunikult teatud jumalikkust, kas pole? Inimene ei usu inimesesse. Seega ei saa inimene uskuda ka maapealse kohtupidamise jumalikkusesse.

Maapealse kohtuniku suvaotsus ei pruugi olla õiglane. Seetõttu ongi ühiskond välja töötanud süsteemi, kuidas rahvas valib oma esindajad, esindajad võtavad vastu seadused, kohtunikud teevad otsuseid seadust järgides. Inimühiskond ei suuda tagada õiglast kohtuotsust, kuid võib ehitada süsteemi, kus langetatud kohtuotsus on õige, s.t seadusele vastav.

Kas selline süsteem ei sureta välja õiglustunnet, seda inimese sisekella? Kas selle formaalse õigluse, seaduse, tõttu ei hakka inimene äkki uskuma, et tema sees vaikselt liigutav südametunnistus on vale, kuna seadus on näiteks leebem? Ma näen siin probleemi. Kui arst jätab vastsündinu surema, kuna ta ei tea, et seadus kohustab teda abi andma, siin on see selge märk sellest, et sisekell on sumbunud. Ma ei taha uskuda, et sellise arsti südametunnistus ei tõsta häält. Kuid miks seda siis ei kuulatud?

Juriidiliselt on eeltoodud probleemil lahendus: keegi ei saa ennast vabandada seaduse mittetundmisega. Õiglust otse mainimata paneb õiglus ennast siin läbi seaduse maksma. Küsimus omandab teise kaalu siis, kui seadusandja unustab ühe olulise sätte seadusesse panemata. Siis jääb õiglus vaid meie sisse ja kraabib seal vaikselt. Aga kuni ta seal kraabib, pole kõik veel kadunud.

• Info