Kumb oli enne: kas muna või kana? Sama võib küsida normi ja
printsiibi kohta. Kuigi kõige vanem kirjutatud õigus on üdini
kasuistlik, olen siiski arvamusel, et seadusesäte ei saanud tekkida
ilma väärtusskaalata, põhimõteteta. Ka tänapäeval peaks
õigusnormi ja printsiibi vaheline suhe olema sama. Tunneb ju nüüdki
head seadust selle järgi, kas see on rajatud vundamendiks olevatele
printsiipidele ja kas kord juba valmis saanud seadusemajaga peegeldab
neid printsiipe.
Tegelikult ei võeta seadusi ju vastu selleks, et inimene teaks,
kuidas käituda. Inimene reeglina teab seda. Ilma selleta, et ta koos
hommikuste ajalehtedega loeks läbi ka Riigi Teataja väljaanded ning
õhtul enne magama minekut tutvuks õigusalase kirjanduse ja
kohtupraktikaga. Ei, inimene oskab õiguspäraselt käituda ilma
selleta. Igaühes meis on see hea ja kurja pendel, ainult mõnikord
leiame me enesele õigustuse selle nihkumist mitte tähele panna. Kui
seadus sisaldab käitumisnorme, mille järgimise peale inimene ilma
normita iial ei tuleks, siis on viga normis. Isegi ülimalt detailsed
Euroopa Liidu tootestandardid on taandatavad üldaktsepteeritud
printsiibile – kaup, mida sa müüd, peab olema korralik.
Siit tekib õigustatult küsimus: milleks siis inimestele terved
raamatukogud täis seadusi, kui igaüks meist tegelikult teab, mis on
õige? Kogu probleemi võtmesõnaks siin on õigusemõistmine. Kui
ühiskonnas oleks kohtumõistmise volitused antud sellele, kelle
otsustused oleksid alati õiged, alati kooskõlas inimeste sisemise
õiglustundega, siis poleks seadusi vaja. See aga eeldab kohtunikult
teatud jumalikkust, kas pole? Inimene ei usu inimesesse. Seega ei saa
inimene uskuda ka maapealse kohtupidamise jumalikkusesse.
Maapealse kohtuniku suvaotsus ei pruugi olla õiglane. Seetõttu ongi
ühiskond välja töötanud süsteemi, kuidas rahvas valib oma
esindajad, esindajad võtavad vastu seadused, kohtunikud teevad
otsuseid seadust järgides. Inimühiskond ei suuda tagada õiglast
kohtuotsust, kuid võib ehitada süsteemi, kus langetatud kohtuotsus
on õige, s.t seadusele vastav.
Kas selline süsteem ei sureta välja õiglustunnet, seda inimese
sisekella? Kas selle formaalse õigluse, seaduse, tõttu ei hakka
inimene äkki uskuma, et tema sees vaikselt liigutav südametunnistus
on vale, kuna seadus on näiteks leebem? Ma näen siin probleemi. Kui
arst jätab vastsündinu surema, kuna ta ei tea, et seadus kohustab
teda abi andma, siin on see selge märk sellest, et sisekell on
sumbunud. Ma ei taha uskuda, et sellise arsti südametunnistus ei
tõsta häält. Kuid miks seda siis ei kuulatud?
Juriidiliselt on eeltoodud probleemil lahendus: keegi ei saa ennast
vabandada seaduse mittetundmisega. Õiglust otse mainimata paneb
õiglus ennast siin läbi seaduse maksma. Küsimus omandab teise kaalu
siis, kui seadusandja unustab ühe olulise sätte seadusesse panemata.
Siis jääb õiglus vaid meie sisse ja kraabib seal vaikselt. Aga kuni
ta seal kraabib, pole kõik veel kadunud.