Kui tele, raadio või ajakirjanduse vahendusel jõuab meieni mõni
päevapoliitilisel teemal läbi viidud tänavaküsitlus, siis jääb
sageli kõlama mõte, et inimene ei usalda riiki, poliitikuid,
seadusi. Miks siis? On väidetud, et üks selline usalduse õõnestaja
on seesama ajakirjandus, mis hommikust hommikusse toob lugejani ühe
skandaali teise järel. Kuid mis on selle lokkulöömise tulemus?
Lugeja ette tuuakse veenev pilt rikkumisest koos ilmsete süüdlaste
äranäitamisega, hiljem aga, marsivad need aga püstipäi kohtust
välja, kui kunagine skandaal üldse kohtuni jõuab. Nii kujunebki
arvamus, et suured sulid sõidavad tõllas, väiksed ...
Sageli on tõepoolest ajakirjandus see, kes skandaalihimus ruttab
kellelegi näpuga näitama ja ta süüdlaseks tegema. Kuid kui
skandaalile järgneb ametniku teade, et jah, rikkumine oli olemas,
kuid meie puudulike seaduste tõttu ei saa süüdlastega midagi ette
võtta, siis on probleem tõsisem.
Õigussüsteem ja seadused on teadmatuse, pahatahtlikkuse, rumaluse
või ka lihtsalt laiskuse poolt kergesti haavatavad. Pole midagi
lihtsamat kui öelda: midagi pole teha, seadus on puudulik. Arvan, et
enamik juriste on oma tegematajätmisi sellise väitega vähemalt
kordki elus õigustanud. Jah, kindlasti vajab nii mõnigi seadus
parandamist, kuid sageli ei peitu viga kehvas õiguses, vaid selle
kohaldajates. Me kõik saame aru, et ülimalt kasuistlik seadus on
täis palju suuremaid lünki kui abstraktseid käitumisjuhiseid andev
õigusakt. Kuid abstraktset normi tuleb selle kohaldamiseks osata
tõlgendada. Ja siin on vaja väga laialdasi teadmisi.
Neid teadmisi annab õigusteooria. Teooria ei saa öelda teistmoodi
kui ütleb norm, kuid teooria avab sageli ülilakoonilise normi mõtte
ning aitab üksiku sätte paigutada seaduse ja kogu õigussüsteemi
konteksti.
Käesolev Juridica number sisaldab mitmeid artikleid, mis juhivad teed
just normide taha, teooriasse. On juba tavaks saanud, et sellised
artiklid ei lähe mööda Lääne-Euroopa, eriti Saksa
õigusteooriast. Kuid teiste riikide õigusteoorias ei tohiks näha
pelgalt ajugümnastikat või silmaringi arendamise võimalust, vaid
õigusest arusaamise teed, mis võib väga hästi sobida ka meie
tänapäeva. Mis sellest, et riik on erinev, keel on erinev – kui
norm on sama, siis võib võõras teooria avada ka meie normi mõtet.
Loomulikult tuleb eelnevalt hinnata, kas meie norm laseb end
tõlgendada nii, nagu on tõlgendatud tema Saksa sugulast, kuid kui
normid on tõepoolest kaksikvennad, siis ei tohiks me selle
tõlgendust pelgalt võõramaisuse tõttu ära põlata. Pealegi, kui
see on toodud meile eestikeelsena lausa koju kätte ja näidatud selle
haakumine meie õigusega.
Teooria abil on võimalik jõuda lahenduseni, näidata, norm polegi
ehk vaid paljas lause, ahelast väljarebitud ketilüli. Lülidest keti
tegemine pole aga lihtne. Enne seadusele tema puudulikkust ette heites
peame põhjalikult kontrollima, kas tegu on üldse lüngaga ja kui on,
siis kas seda on võimalik ületada. See nõuab teadmisi, tahtmist ja
aega. Vaevast hoolimata see peaks olema meist igaühe eesmärk. Riik
ja õigus ei tohi olla süüdi selles, et juristid alles õpivad
õigust tundma.