Kui tele, raadio või ajakirjanduse vahendusel jõuab meieni mõni päevapoliitilisel teemal läbi viidud tänavaküsitlus, siis jääb sageli kõlama mõte, et inimene ei usalda riiki, poliitikuid, seadusi. Miks siis? On väidetud, et üks selline usalduse õõnestaja on seesama ajakirjandus, mis hommikust hommikusse toob lugejani ühe skandaali teise järel. Kuid mis on selle lokkulöömise tulemus? Lugeja ette tuuakse veenev pilt rikkumisest koos ilmsete süüdlaste äranäitamisega, hiljem aga, marsivad need aga püstipäi kohtust välja, kui kunagine skandaal üldse kohtuni jõuab. Nii kujunebki arvamus, et suured sulid sõidavad tõllas, väiksed ...

Sageli on tõepoolest ajakirjandus see, kes skandaalihimus ruttab kellelegi näpuga näitama ja ta süüdlaseks tegema. Kuid kui skandaalile järgneb ametniku teade, et jah, rikkumine oli olemas, kuid meie puudulike seaduste tõttu ei saa süüdlastega midagi ette võtta, siis on probleem tõsisem.

Õigussüsteem ja seadused on teadmatuse, pahatahtlikkuse, rumaluse või ka lihtsalt laiskuse poolt kergesti haavatavad. Pole midagi lihtsamat kui öelda: midagi pole teha, seadus on puudulik. Arvan, et enamik juriste on oma tegematajätmisi sellise väitega vähemalt kordki elus õigustanud. Jah, kindlasti vajab nii mõnigi seadus parandamist, kuid sageli ei peitu viga kehvas õiguses, vaid selle kohaldajates. Me kõik saame aru, et ülimalt kasuistlik seadus on täis palju suuremaid lünki kui abstraktseid käitumisjuhiseid andev õigusakt. Kuid abstraktset normi tuleb selle kohaldamiseks osata tõlgendada. Ja siin on vaja väga laialdasi teadmisi.

Neid teadmisi annab õigusteooria. Teooria ei saa öelda teistmoodi kui ütleb norm, kuid teooria avab sageli ülilakoonilise normi mõtte ning aitab üksiku sätte paigutada seaduse ja kogu õigussüsteemi konteksti.

Käesolev Juridica number sisaldab mitmeid artikleid, mis juhivad teed just normide taha, teooriasse. On juba tavaks saanud, et sellised artiklid ei lähe mööda Lääne-Euroopa, eriti Saksa õigusteooriast. Kuid teiste riikide õigusteoorias ei tohiks näha pelgalt ajugümnastikat või silmaringi arendamise võimalust, vaid õigusest arusaamise teed, mis võib väga hästi sobida ka meie tänapäeva. Mis sellest, et riik on erinev, keel on erinev – kui norm on sama, siis võib võõras teooria avada ka meie normi mõtet. Loomulikult tuleb eelnevalt hinnata, kas meie norm laseb end tõlgendada nii, nagu on tõlgendatud tema Saksa sugulast, kuid kui normid on tõepoolest kaksikvennad, siis ei tohiks me selle tõlgendust pelgalt võõramaisuse tõttu ära põlata. Pealegi, kui see on toodud meile eestikeelsena lausa koju kätte ja näidatud selle haakumine meie õigusega.

Teooria abil on võimalik jõuda lahenduseni, näidata, norm polegi ehk vaid paljas lause, ahelast väljarebitud ketilüli. Lülidest keti tegemine pole aga lihtne. Enne seadusele tema puudulikkust ette heites peame põhjalikult kontrollima, kas tegu on üldse lüngaga ja kui on, siis kas seda on võimalik ületada. See nõuab teadmisi, tahtmist ja aega. Vaevast hoolimata see peaks olema meist igaühe eesmärk. Riik ja õigus ei tohi olla süüdi selles, et juristid alles õpivad õigust tundma.

• Info