Seekord toob Juridica Sinuni valiku töid, mille autorid on
korruptsiooni piiramise õiguslikke võimalusi uuriva töögrupi
liikmed. Tegemist pole uurimise lõpptulemusi peegeldavate töödega.
Pigem saate artiklitest teatud ülevaate senitehtust. Nii tänased
autorid kui ka töögrupi ülejäänud liikmed, keda on kokku
kolmekümne ringis, jätkavad uurimistööd. Loodame, et Juridica
leiab võimaluse ka edaspidi tänast temaatikat oma veergudel
avaldada.
Meil kõigil on olnud võimalus olla n-ö iseotsustaja rollis
suhteliselt lühikest aega. Soodsa keskkonna iseotsustamiseks lõi
taasiseseisvumine. Siiski on oluline tähele panna, et need, kelle
käes on avaliku võimu volitused, peavad otsustama kõigi hüvangut
silmas pidades. Kahjuks aga pole see mitte alati nii. Unustatakse
avalik huvi ning otsustamisel võetakse aluseks midagi muud. Kindlasti
on siin üheks teguriks otsustamiskogemuse enda nappus ning ehk lisaks
olukord, kus lihtsalt võim ise on „pähe löönud“. Kasutades
tugevama õigust on soodne pinnas korruptiivseks otsustamiseks Eestis
hetkel küll kerge tekkima.
Ütlen lugupeetud lugejale, et Eesti Õiguskeskuse egiidi all tehtav
uurimistöö keskendub korruptsiooni kui mitmetahulise nähtuse
juriidilise piiramise võimaluste väljatöötamisele. Nii ei peaks
artiklitest otsima näiteks korruptsiooni definitsiooni. Pigem on
uurimistöös keskendutud mitte abstraktsete määratluste
pakkumisele, vaid tänapäevase arusaama pakkumisele süsteemse ja
võrdleva käsitluse abil. Loodame, et uurimistöö tulemusi saab
kasutada lai subjektide ring alates kodanikust kuni seadusandjani.
Kuipalju me aga korruptsioonist ikkagi teame? Rahvusvahelised raportid
näitavad Eestit siin suhteliselt heas valguses. Kui aga peaminister
räägib ühe oktoobrikuise Eesti Päevalehe veergudel
„korruptsioonimaigulisest valitsemisest“, E. Savisaar SL
Õhtulehes sellest, et „Mõisa ajal on linna ametlikud struktuurid
ja allilmastruktuurid kõige enam risti-rästi läbi põimunud ja
üksteisest sõltuvuses“ ning J. Mõis Äripäevas, et võib kätt
südamel öelda, et pole kellelegi häältekogumise eesmärgil raha
pakkunud, lisades: „Minu teada on Savisaar seda teinud“, siis pole
me küll otseselt kuigipalju targemaks saanud. Kuid ühes langevad
meie arusaamad kokku: korruptsioon kui tõsine ühiskonna negatiivne
fenomen on Eestis olemas.
Mida vähem on ühiskonnas korruptsiooni, seda tervem on ühiskond.
Kuid juristid pole arstid ning piltlikult öeldes pole nende võimuses
ühiskonda haigusest päris terveks ravida. Küll on aga juristide
kohustuseks pakkuda ühiskonna jaoks välja sotsiaalseid mehhanisme,
mis aitaksid ühiskonnal tervemaks saada. Korruptsiooni silmas pidades
on õigusel selleks oma võimalused. Jutt on korruptsiooni kui
negatiivse tegelikkuse piiramisest, minimiseerimisest.
Lõpetuseks lisan, et uurimistöö korruptsiooni piiramisest ei kujuta
endast pelgalt „kabinetiteadust“. Valminud on alusmaterjal
ulatuslike sotsioloogiliste küsitluste läbiviimiseks. Loomulikult on
ka hea teooria väga praktiline, kuid korruptsiooni juriidilised
piirangud peavad väga täpselt peegeldama reaalset tegelikkust.
Kõigest sellest ja muustki aga juba järgmistes Juridica numbrites.
Head lugemist!