Üle pika aja annab Juridica taas kord välja üdini temaatilise
numbri, seekord kriminaalmenetluse oma. Tegelikult oli ju üldteada,
et kriminaalmenetlust on ootamas suured reformid, et uut eelnõud
töötatakse välja, põgusalt on eelnõu põhimõtted leidnud
tutvustamist ka Juridica veergudel, kuid eelnõu kui terviku
aluspõhimõtted pole varem õiguskirjanduses laiemat käsitlemist
leidnud. Selge on see, et eelnõust võiks kirjutada raamatuid,
ajakirja üks number on vaid põgus kontsentraat. Kuid loodan, et need
mõned artiklid suudavad täita oma eesmärgi ja eelnõu põhiolemust
lugejale avada. Võib muidugi küsida, kas eelnõu lähtealuste
põhjendamine nüüd, kui eelnõu on Vabariigi Valituse poolt heaks
kiidetud ja Riigikogusse saadetud, pole ehk liiga hiline –
diskuteerimise ruum võib jääda selgelt kitsaks. Kuid nagu ütlevad
eelnõu koostajad, on eelnõu seadusena jõustamiseni eeldatavasti
veel aega, mistõttu on eelnõu täiendamine veel võimalik.
Kui aga küsiks pisut intrigeerivalt: miks on kriminaalmenetlus nii
oluline, et sellest kogu numbrijagu materjali kirjutada, lisades
pealekauba, et seda on veel vähe? Kriminaalmenetlus on omalaadne
lakmuspaber, mis näitab riigi prioriteete: kas on selleks üksikisik
ja tema õigused või riik ja kord. Tähtsad on ju mõlemad, kuid just
kriminaalõigus on see koht, kus nimetatud huvid teravalt võivad
põrkuda. Kriminaalõiguse kaudu saab riik võtta inimeselt tema
suurima hüve – vabaduse, paljudes riikides ka elu.
Kriminaalmenetlus on selleks ainumaks teeks, mille kaudu
karistusõigust kohaldatakse, teeks, mille lõpp-punktis muutub
süüdistatav kurjategijaks. Et kurjategijaks muutuks aga vaid see,
kes tõepoolest on talle ette heidetava teo toime pannud, selles on
kriminaalmenetlusel täita äärmiselt oluline roll. Just see on
põhjus, miks kriminaalmenetlusõigus ei saa kunagi marginaalseks
normide kogumiks.
Kriminaalmenetlusele pannakse suuri lootusi ja seda mitmelt poolt. Nii
loodab süüdistatav, et kriminaalmenetluse normid ei luba teda
karistada teo eest, mida ta pole toime pannud. Ühiskond omakorda
loodab, et needsamad reeglid ei võimaldaks kurjategijatel seadusega
„mängida“ ja seeläbi karistuseta pääseda. Sageli vastandlikud
huvid, kas pole? Vastandlikud seetõttu, et ühiskond langetab oma
hukkamõistvad hinnangud sageli tunnetuslikult, paljusid asjaolusid
kas mitte teades või neid lihtsalt arvesse võtmata. Üksikisiku
õigusi oluliseks pidav riik selliselt käituda ei või. Nii ehk
panebki keegi pahaks, et kriminaalmenetlus on vaid pelgalt
uurimisasutuste töö takistamiseks loodud, kuid selline suhtumine
lõppeb, kui see isik ise muutub saatuse tahtel süüdistatavaks. Kui
poleks neidsamu menetlusreegleid, siis oleks süüdistatavaks ja sealt
edasi ka kurjategijaks saamine väga lihtne.
Juristide jaoks on menetlusreeglite fikseerimise vajadus enamasti
selge. Üheselt selge pole aga see, milline taoline regulatsioon peaks
olema. Saavutada kriminaalmenetluses tasakaal ühiskonna ja
üksikisikute huvide vahel pole lihtne. Kas kriminaalmenetluse seaduse
eelnõus sätestatud võistlevuse printsiip ja muud uuendused suudavad
seda tasakaalu saavutada, seda paber ilmutada ei suuda. Siin saab
vastust anda vaid aeg.