Kokkuvõte

Pangandusõigusest on 20. sajandi teisel poolel saanud iseseisev, spetsiifiliste institutsioonide ja printsiipidega õigusharu. Kiirus, millega pangandusõiguse tähtsus kasvab, on möödunud sajandi 70-ndate aastate lõpust alates veelgi suurenenud. Oma mõju on sellele avaldanud eelkõige Euroopa Liidu õiguse esilekerkimine, finantssektori globaliseerumine ning kestvad muudatused siseriiklikel ja rahvusvahelistel raha- ning kapitaliturgudel. Pankade poolt pakutavate teenuste kasutamine on tänapäeval igaühe jaoks tavapärane ning ei piirdu ainult kaubanduse ja ettevõtlusega tihedalt kokkupuutuvate isikute teenindamisega. Aja jooksul on pangad laiendanud oma tegevust üha rohkem eraisikutele, andes neile võimaluse osa saada professionaalsel tasemel pakutavatest finantsteenustest. Nii on eelkõige sularahata arvelduste esilekerkimine viinud selleni, et suur hulk inimesi kasutab pangakontot sularahata arvelduste teostamiseks. Teenitud töötasud makstakse arveldusarvetele, sõlmitakse püsi- ja otsekorralduslepingud kestvatest lepingulistest suhetest tulenevate võlgnevuste tasumiseks, teostatakse rahvusvahelisi arveldusi, kasutatakse deebet- ja krediitkaarte, arvelduskontole lisanduva väärtpaberikonto kasutamine võimaldab osa saada pankade pakutavatest investeerimis- ja väärtpaberiteenustest jne.

Pangandusõigus ei ole tänapäevase käsitluse kohaselt enam vaid kaubandusõiguse üks eriharu, nagu seda Euroopa õigusruumis möödunud sajandi algusest kuni selle 70-ndate keskpaigani. See on õigusharu, mis on laienenud nii era- kui avaliku õiguse sfääri, tõstes esile kliendi kui majanduslikult nõrgema poole pangandussuhtes ning andes aja jooksul kujunenud printsiipide kaudu pangandusõigusele selle autonoomia ning terviklikkuse.

• pangandus
,
• rahandus ja riigieelarve