Järjekordne lend noori on lõpetanud Tartu Ülikooli
õigusteaduskonna ning nagu juba kenaks tavaks on saanud, on ajakirja
„Juridica“ 5. numbri veerud värskete lõpetanute päralt.
Eelnevad aastad on näidanud, et noorte juristide kirjatööd ei ole
pelgalt suleproov, mis sarnaneks põhikoolist tuntud
almanahhi-kirjanditele, vaid tõsised õigusteaduslikud uurimised.
Bakalaureuse-artiklites sisalduvad sageli julged ideed ja
väljaütlemised on eelnevatel aastatel pälvinud kiidusõnu nii
tegevjuristidelt kui õigusteadlastelt. Käesolev number peaks jälle
kord ilmekalt näitama, et õigusteaduskonna lõpetanud ei omandanud
mitte üksnes ülikoolidiplomi, vaid midagi enamat – laialdased
teadmised.
Hoolimata teadmiste tähtsusest pole siiski ka diplom vähetähtis.
Berit Aaviksoo märgib oma artiklis teisi autoreid tsiteerides, et
suur osa elu võimalustest on seotud haridusega, eriti
kõrgharidusega. Kes siis poleks sellise väitega nõus?! Oluline on
aga tähele panna, et see väide seostab elus meile avanevaid
võimalusi hariduse, mitte haritusega. Elu võimaluste sidumine
haridusega seob need seega diplomiga.
Võib ju vaielda vastu: elus oluline pole haridus, vaid haritus! Et
tänapäeval pole enam teadmiste monopoli ülikoolide käes, et
raamatute, juuras ka Riigi Teatajate, Interneti jmt studeerimisel
võib hea tahtmise korral saada sama targaks, kui ülikoolis loengutes
istudes. Ka ülikoolis kasutatavate konspektide kättesaamine pole
praegu Eestis probleemiks. Seega siis küsimus: milleks diplom, see
paber?
Eelnevas küsimuses peitubki vastus. Diplom tohi olla vaid paber.
Ülikoolidiplomi eesmärgiks on anda ülikooli-poolne kinnistus
diplomisaaja laialdaste teadmiste kohta vastaval erialal,
ülikooli-poolne garantii. Otsustades inimese üle tema diplomi
põhjal, näitame üles oma usaldust diplomi välja andnud asutuse
vastu. Haritud, kuid ülikooliharidust mitteomav isik sellist garanti
ülikooli näol ei oma. Tema peab ikka ja jälle uuesti oma teadmisi
tõestama.
Seega tõepoolest, kõrgharidus on suur elu võimalus. Nii mitmeski
uksest sissepääsemiseks piisab diplomi ettenäitamisest. Sees olles,
jah, kehtivad juba teised reeglid, kuid sageli ongi just
sissepääsemine kõige raskem.
Kõik me teame vanasõna „Kes maksab, see tellib ka muusika“. See
ütlemine oli populaarne juba nõukogude ühiskonnas, kus poest sai
vorsti mitte raha, vaid tutvuste eest, rääkimata siis veel
tänapäeva turumajandusest. Tahame seda või mitte, aga ka
kõrghariduse saamiseks tuleb järjest rohkematel kukrut kergitada.
Tartu Ülikool ei ole siin enam erand. Sageli on arvatud, et raha eest
õppija, klient, nõuab paremat haridust ja sunnib koole ennast
pingutama. Seega siis – tasuline haridus parandab hariduse
kvaliteeti. Kuid äkki on raha eest õppija klient selles vanasõna
tähenduses? Äkki ta ei vajagi haridust, vaid piletit edukasse ellu?
Kliendina leiab ta äkki endal õigus olevat ka nõuda seda piletit?
See on koht, kus koolid ei tohi järele anda. Õpilane, olgu ta siis
klient, ei maksa mitte diplomi eest, vaid võimaluse eest teadmisi
omandada. Kui ta teadmisi ei omanda (mitte protsessi, vaid resultaadi
mõttes), siis ei tohi ta omandada ka diplomit. Edu ja austus saadab
kooli, kes seda reeglit ei unusta.
Seega siis: mingem tagasi algusesse ja õnnitlegem Tartu Ülikooli
õigusteaduskonda heade teadmistega lõpetajate puhul!