Kokkuvõte

Uute riiklike ülesannete tekkimise, halduseesmärkide edasiarenduse ja üha komplitseeritumate otsuste tegemise vajaduse tõttu on materiaalõiguse roll haldusaktide andmisel vähenemas. Samal ajal on pikenenud ja omandanud suurema kaalu otsuste ettevalmistamisprotsess – menetlus, mille käigus tuleb koguda ja arvesse võtta suurt hulka informatsiooni. See tähendab, et lõpptulemusele programmeeritud normide ja määratlemata õigusmõistete kasutuse tõttu on menetlus omandamas uut materiaalset kvaliteeti, olles eelduseks objektiivselt õigele materiaalõigusliku otsuse tegemisele, kus haldusmastaabid omavad vähe determineerivat jõudu. *2 Oluline roll on ametiasutuse poolsel kaaskujundamisel ja täiendaval konkretiseerimisel. Seetõttu räägitakse menetlusest kui spetsiifilisest õigusriigi printsiibi kehastusest haldusõiguses ning konstitutsiooniõiguslikust arusaamast põhiõiguste kaitsel organisatsiooni ja menetluse kaudu. Selle aluseks on arusaam, et tagantjärele toimuv kohtulik repressiivne kontroll (PS § 15; GG art 19 lg 4) võib osutuda ebapiisavaks, kui juba eelnev õiguskaitse haldusmenetluse kaudu pole garanteeritud. *3

Taolised suundumused haldusõiguses vajavad uusi reegleid ja meetodeid menetluse poolt puudutatavate õiguste ja huvide tasakaalustamiseks ning otsuste transparentsuse, legitiimsuse ja publitsiteedi tagamiseks. *4 Üheks lahendusvariandiks on võimalikult suure hulga isikute kaasamine otsuse tegemise protsessi, et indiviid saaks aktiivselt kaasa rääkida menetlustulemuse kujundamisel. Seejuures ei oleks menetlusse astumise võimalus mitte üksnes neid subjektidel, kelle õigusi ja kohustusi menetlus otseselt puudutab, vaid avalikkusel üldiselt.

• haldusmenetlus