6. juunil 2001 võttis Riigikogu vastu karistusseadustiku. Tee, mille
algus jääb enam kui kümnekonna aasta taha, on lõpule jõudnud.
Esimesed plaane alustada uue kriminaalkoodeksi eelnõu
väljatöötamist peeti juba 1980. aastate lõpus ning seda eelkõige
Läti ja Leedu kolleegidega. Kontaktid nendega on küll säilinud
siiani, kuid arusaamad sellest, milline peab olema üks õige
kriminaalkoodeks, on vahepeal tohutult muutunud ning kujunenud vägagi
erinevaks. Julgen väita, et meie karistusseadustik on valinud kõige
radikaalsema variandi ning üritanud luua senikehtivaga võrreldes
midagi põhimõttelist uut. See ei tähenda mõistagi seda, et kõik
olulised karistusõiguslikud lahendused oleksid kohapeal välja
mõeldud. Õigusteadus ei oleks teadus ning Eesti karistusõigusreform
ei rajaneks teaduslikul alusel, kui väljatöötatud lahenduste taga
ei oleks Euroopa erinevates riikides läbiuuritud ja kasutusel olevaid
lahendusi.
Kas see tähendab võõraste mudelite kasutuselevõttu? Näiteks
kolmeastmeline deliktistruktuur on meile tõepoolest võõras, oleme
harjunud nõukogude ja Vene karistusõiguses kasutuseloleva
neljaelemendilise üldkoosseisu mudeliga. Kas pidada seda omaks?
Vabatahtlik loobumine süüteokatse lõpuleviimisest on meil
paigutatud süüd käsitlevasse normistikku. Sellega oleme järginud
Euroopa uuemaid karistusõigusteaduslikke lahendusi. Ehk oleks targem
olnud üritada välja töötada mõni üdini originaalne,
ürgsoomeugrilik regulatsioon?
Ei ole muidugi saladus, et paljudel juhtudel on tõepoolest kasutatud
eeskujusid, eelkõige Saksa ja Prantsuse karistusõigust.
Süüteomõiste deliktistruktuuri tähenduses rajaneb paljuski Saksa
karistusõigusdogmaatikale, mis on kindlasti maailma parim ning
ilmselt ka kõige keerulisem. Mõttekas on üle võtta sakslaste
kogemus kasutada täpseid mõisteid ning töötada nendega
süsteemselt, jättes samal ajal kõrvale eluvõõrad
pisiküsimustesse takerduvad nikerdused probleemide äärealadel.
Tööd ette võttes ei pea üks tõsine töömees silmas võimalust
asi kuidagi kaelast ära saada, olgu tulemus pealegi kesisevõitu. Kas
püüdlus teha maailma parimale dogmaatikale toetuv seadustik on
tõepoolest liigne luksus? Et tervet rehkendust nagunii ei jõua ära
teha, saame ehk kuidagi poolegagi hakkama? Sellega rahuldumine oleks
olnud vaesustunnistuse väljakirjutamine mitte ainult Eesti
karistusõigusteadusele, vaid meie õigusteadusele ja õiguslikule
mõtlemisele üldse. Kasutan siinjuures ühtlasi juhust ja õnnitlen
naabrimehi, tsiviliste võlaõigusseaduse vastuvõtmise puhul. Olen
täiesti kindel, et ka nemad mõtlevad oma reformist, aga ka kogu
Eesti õigusreformist samamoodi.
Eelnõu ühe autorina ei taha ma sugugi ega tohigi toimetaja veergu
ära kasutades hakata karistusseadustikku arutult kiitma. Küllap on
seal asju, mida tulnuks paremini või teisiti teha. Praktika toob
halastamatult välja lüngad ja ebaõiged lahendused. Selles mõttes
võib öelda, et reform alles algab. Enam ei ole mõtet jaguneda
eelnõu pooldajateks ja vastasteks, loodetavasti ei ole enam ka
tõsist vastasseisu. On elluviidavad seadused, töö Eesti õiguskorra
arendamisel.
Hiina vanasõna ütleb: teest saab võitu käies. Karistusseadustik ei
ole küll veel jõustunud, kuid tegelikult oleme me ju asunud juba
teele. Ühiselt.