Kokkuvõte

Sissejuhatus

Lääneliku tsivilisatsiooniga riikides eksisteerivad riik ja õigus lahutamatult koos. Riik annab oma kodanikele teada, milline käitumine on lubatud, mis keelatud ning mis kohustuslik. Samas ei saa kuidagi jätta tähelepanuta ka õiguse seda osa, mis on seatud tagama kogu ülejäänud õiguskorra toimimist: karistusõigust. Just karistusõiguse olemasolust ja toimimisest võib mõnel juhul suuresti sõltuda see, kas riigi alamad teevad, mida on kästud, hoiduvad keelatud tegevusest või mitte. Seetõttu on ülioluline, et riik oma karistusvõimu kasutaks just niipalju, kui vaja, ning täpselt nende isikute suhtes, kes oma süütegudega on karistuse ära teeninud.

Kui palju ja keda karistada – see ongi tegelikult küsimus, millele otsitakse vastust süüteomenetluse käigus. Kas õige vastus leitakse, sõltub just süüteomenetlusest endast. Vigasest ja ühele poole kaldus menetlusest võib välja tulla vigane lahend – karistada saab see, kes ei ole milleski süüdi, samal ajal kui tegelik pahategija karistamata pääseb ning järeldab, et tema tegevuses ei ole midagi taunitavat. Kui aga riik karistab süütut ning süüdlase tegevuse taunimata jätab, ei saa karistusõigus täita üht oma funktsiooni – saata sõnum kodanikele, et kehtivat õigust järgida on kasulik. Seega: karistusõigus on tähtis, kuid ilma ausa menetluseta see toimida ei saa. Süüteomenetluse eesmärgiks on aga just nimelt see, et süüteo toimepannud isikud saaksid kohaselt karistada, ühtki süütut aga vastutusele ei võetaks.

• kriminaalmenetluse üldmõisted ja printsiibid
,
• haldustäitemenetlus ja -sund