Vaatame sisukorda ja näeme – seekordses Juridicas kirjutatakse
peamiselt Euroopa Liidust. Tegelikult ei saa pea ükski artikkel
viimasel ajal mööda lähenemisest „aga Euroopa Liidus on nii“.
Oleme ehk liigagi ühekülgselt praegu staadiumis, kus paljude
taoliste võrdluste eesmärgiks on põhjendada, miks ka meil peaks
olema just „nii“. Erinevalt mitmetest Euroopa Liidu
liikmesriikidest oleme me ehk euroõiguse suhtes vähekriitilisemad.
Selle vastupidine on aga suhtumine Euroopa Liiduga ühinemisse – kui
muu Euroopa ei näe meie liitumisele Euroopa Liiduga alternatiivi,
siis eestlane ise vist veel näeb.
Anneli Albi artikkel selles numbris räägib põhiseaduse muutmisest
Euroopa Liitu astumisel ja vastavast referendumist. Mulle ehk isegi
mõneti üllatusena oleme jõudnud sinnani, kus oleme üpris kiirelt
libisenud üle küsimusest, miks peaksime/ei peaks ühinema Euroopa
Liiduga ja juba otsime vastust küsimusele, kuidas võimalikult
kiiresti muuta Euroopa Liidu liikmeks astumiseks meie põhiseadust.
Vaid põgus peatumine Euroopa Liidu poolt- või vastuargumentidel
sunnib tahes tahtmata küsima, kas me taolisel referendumil osaledes
oleme praegu suutelised andma nn informeeritud nõusolekut, kui
kasutada meditsiiniõigusest tuntud terminit.
Kuid kas me oleme näidanud üles vajalikku huvi saamaks
informatsiooni, mille põhjal anda või mitte anda informeeritud
nõusolek? Tänapäeva Eesti ühiskond ei võimalda teha edukat
massipropagandat. Auditoorium ei loe, kuula ega vaata seda, mis teda
ei huvita. Olen ka meie ajakirja puhul kohanud suhtumist, et ah,
jälle kirjutatakse teil seal Euroopa Liidust. Et see ei huvita ju
kedagi. Ja sellisest suhtumisest tõusebki küsimus: kas infokanalid
peavad n-ö toppima seda mõne arvates ebahuvitavat teemalt või
tulema auditooriumile vastu ja säästma teda sellest nn igavast
teemast. Kui inimene tahab teha otsust n-ö ilusate silmade põhjal,
siis ei saa teda keegi ju keelata. Mõleda tuleks aga sellele, kas
inimesele ikka on enne taolise otsuse langetamist selgeks tehtud, kui
olulise või mitteolulise otsuse ta langetab. Kui suudaksime selgitada
teema olulisust, siis ehk tõstaks see huvi teema enese vastu.
Eesti õiguskirjandusele on ette heidetud liigset kirjaldavust ja
vähest analüüsi. Vale see etteheide pole. Euroopa Liidu teemat
käsitlevad artiklid on tavaliselt taoliste kirjeldvate artiklite
heaks näiteks. Olukorras, kus meie õigusteadus ja praktika praegu
on, ei ole see ehk aga väär meetod. Selleks, et teadmisi
sünteesida, peavad need teadmised esmalt olemas olema. Kasvõi
sedasama Euroopa Liidu õigust käsitledes ei saa lugejani tuua selle
õiguse süvaanalüüsi ilma vastavat regulatsiooni eelenevalt
kirjeldamata, sest üsna sageli auditooriumil puuduvad eelteadmised
vastavast teemast. Meie raamatukogud pole esialgu veel piisavalt
hästi välismaise kirjandusega komplekteeritud, et eeldada
juristkonnalt muu maailma õigusmõtlemisega kursisolekut, kaasaegsed
eestikeelsed õpikud ja käsiraamatud on alles kirjutamisel. Seetõttu
on omal kohal eestikeelsed ülevaated, mis annavad lugejale
informatsiooni teiste riikide õiguse, kohtupraktika ja
õigusmõtlemise kohta. Ka Euroopa Liidu kohta. Omades ülevaadet
sealsest õigusest, selle printsiipidest, Euroopa Liidu
institutsioonidest ja otsustusmehanismidest, omame võimalust anda
informeeritud nõusolek Euroopa Liitu astumiseks. Erinevatest
arvamustest hoolimata loodan, et meile siiski jäetakse võimalus seda
nõusolekut anda.