Kokkuvõte

Kohtupsühhiaatria keskseimateks küsimusteks kriminaalõiguses on isiku psüühiline seisund ja süüdivus talle süükspandavate tegude toimepanemise ajal ning tema võime oma psüühilise seisundi poolest osaleda uurimistoimingutes, esineda kohtus ja süüdimõistva kohtuotsuse korral karistust kanda. Süüdimatuse määratlevad psühholoogilised ja meditsiinilised kriteeriumid. Süüdimatuse psühholoogilisteks kriteeriumideks on tunnused „ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest“ ja „ei olnud võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima“. Meditsiiniliste kriteeriumidega on määratletud need psüühikahäired, mille tagajärjel isik ei olnud võimeline oma tegude keelatusest aru saama või neid vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Autor juhib tähelepanu asjaolule, et süüdimatuse meditsiiniliste kriteeriumidena toodud määratlusi ei tule vaadelda diagnoosidena, samuti sellele, et ei süüdivus ega süüdimatus ole seisundid selle sõna alalisuse ja universaalsuse tähenduses. Samuti rõhutab autor, et süüdimatuse meditsiiniliste kriteeriumidena toodud psüühikahäired võivad avalduda erineva intensiivsusega. Seepärast ei piisa tema arvates üksnes diagnoosist, et otsustada, kas tegemist on süüdimatusseisundit põhjustava psüühikahäirega. Autor kritiseerib seisukohta, mille kohaselt kohtupsühhiaatria ekspertidele ei tuleks esitada küsimust süüdivusest/süüdimatusest ja eksperdid ei peaks sellele vastama, vaid piirduma ainult uuritava psüühilise seisundi kirjeldamise ja diagnoosimisega.

• süütegu
,
• muud mõjutusvahendid
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• õiguskeel ja terminoloogia