Kokkuvõte

Riigikogus 6. juunil 2001 vastuvõetud karistusseadustik tähendab süüteomõiste seisukohalt loobumist senisest nõukogude kriminaalõiguse neljaelemendilisest deliktistruktuurist. Kasutusele võetud finalistlik süüteomõiste erineb põhimõtteliselt senisest, tuues Eesti karistusõigusesse uusi mõisteid ja andes senistele uue sisu. Artikli sissejuhatuses toob autor skemaatiliselt ära nii kuriteo üldkoosseisu nõukogude kriminaalõiguses ja sellega sarnaneva klassikalise süüteomõiste, kui ka karistusseadustiku deliktistruktuuri, mis on psüholoogilise süümõiste asemel kasutusel võtnud normatiivse süümõiste. Teo süülisus tähendab karistusseadustiku kohaselt koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanemist süüvõimelise isiku poolt, kusjuures ei esine süüd välistavaid asjaolusid. Siit tulenevalt tuleb vahet teha kahesugustel asjaoludel, mille esinemise korral puudub koosseisupärase ja õigusvastase teo toimepanijal süü: (1) isik ei ole süüvõimeline, s.t esineb süüvõimet välistav asjaolu, (2) isik on küll süüvõimeline, kuid esineb mõni süüd välistav asjaolu. Artiklis antakse ülevaade east tingitud süüvõimetuse regulatsioonist ja süüdimatuse regulatsioonist kui süüvõimet välistavatest asjaoludest karistusseadustikus, analüüsides muuhulgas küsimust, kas süüdimatuseseisundis tegutsemise otsustamine on empiirika või normatiivne hinnang. Autor peatub ka Eesti karistusõiguses uuel piiratud süüdivuse mõistel, pakkudes oma nägemuse karistusseadustiku vastava regulatsiooni tõlgendamiseks. Käsitletakse ka joobeseisundist tingitud süüdimatuse problemaatikat ning põgusalt ka süüd välistavaid asjaolusid.

• süütegu
,
• tõendamine kriminaalmenetluses