Kokkuvõte

Eesti Vabariigi uue perekonnaseaduse eelnõu seab üheks oma eesmärgiks teha väidetavalt revolutsiooniline pööre abikaasade vahelistes varalistes suhetes. Tänapäevase diskussiooni väidetest kumab läbi arusaam, nagu toonuks abikaasade ühisvara Eestisse alles nõukogude võim. Artiklis antakse ülevaade abikaasade ühisvara regulatsioonist Balti Eraseaduses ning Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadustes, jõudes järeldusele, et Baltimaades kehtinud õigus tundis seda instituuti aga varemgi. Abikaasade ühisvara põhimõtet tundsid nii Eesti- kui ka Liivimaa 19. sajandi talurahvaseadus, samuti 1864. aastal väljaantud BES. Autor näitab, et juba enne BES-i jõustumist oli abikaasade varaühisus tegelikkuses laialt levinud. Puhtakujuline varaühisus kehtis Narva linnaõiguses ja Liivimaa mitteaadlikest maavaimulike suhtes. Liivimaa linnaõiguses seati eri autorite poolt abikaasade varaühisuse kehtivus korduvalt kahtluse alla, kuid valitseva arvamuse kohaselt oli tegu siiski varaühisusega. Ka Eesti- ja Liivimaa talurahvaseadused lähtusid varaühisuse printsiibist, kuigi teoorias vaieldi selle üle, kas tegu on siiski tegeliku varaühisusega. Probleemi nähti selles, et talurahvaõiguste suhtes subsidiaarõigusena kehtinud Balti Eraseaduse maaõiguse normid lähtusid varaühenduse põhimõttest. Autor peatub artiklis ka Venemaal enne 1917. aastat kehtinud tsiviilõigusel, mis lähtus abikaasade täielikust varalahususest ja mis jäi püsima ka esimeses nõukogude tsiviilkoodeksis. Alles 1926. aastal vastu võetud ees Vene NFSV abielu, perekonna ja eeskoste seaduste koodeks luges abielu kestel soetatud vara ühisvaraks.

• õigusajalugu
,
• abikaasade ühisvara
,
• abieluvara leping
,
• abikaasade lahusvara