Oma kümnendat aastakäiku tähistav ajakiri „Juridica“ on pisut
noorem kui meie põhiseadus, neid võrrelda aga ei olegi nii kohatu.
Kui põhiseadus on Eesti uue õigussüsteemi loomise nurgakivi, siis
„Juridica“ on olnud keskse tähendusega õigusalaste teadmiste
kättesaadavaks tegemisel Eestis. Õigus ei saa toimida ega oma
eesmärke saavutada väljaspool inimeste teadvust. Eelkõige juristid
on need, kelle kaudu jõuab õigus ühiskonna liikmeteni. Uues
muutuvas olukorras, kus on ette valmistatud ja vastu võetud suur hulk
uusi seadusi, ei ole ka juristidel lihtne piisavalt kiiresti ajaga
sammu käia. Kui pikka aega oli prioriteediks õigusloome, ilma
milleta ei olnud võimalik oma riigi ülesehitamine, siis nüüd
hakkab üha enam tähelepanu keskmesse tõusma juristide koolitus.
Seda nii praktikute kui ka tudengite osas. Olles Eesti ainuke
õigusteadlik ajakiri, peaks „Juridica“ olema see koht, kust on
võimalik saada kõige kiiremini kõige värskemat teavet. Ma tahan
väga uskuda, et see on nii olnud ja jääb nii ka edaspidi.
Loomulikult ei ole „Juridica“ ainsaks eesmärgiks õigushariduse
andmisele kaasaaitamine ning uudse teabe jagamine. Ajakiri on hoidnud
tõsiteadusliku analüüsi kurssi, olles oma olemuselt eelkõige
teaduslik ajakiri. Haridus ja teadus on lahutamatud – hea haridus
saab põhineda vaid õppejõududel-teadlastel ning teaduslikul
uurimistööl. Nii on „Juridica“ täitnud mõlemat rolli – olnud
valgustajaks ning kohaks, kus saab avaldada teaduslikke uurimistöid.
Võib liialdamata öelda, et enamik Eestis ilmunud õigusteaduslikest
publikatsioonidest on avaldatud ajakirjas „Juridica“.
See „Juridica“ number on pühendatud õigushariduse probleemidele
Eestis, ajendiks 7. juunil k.a Tartu Ülikooli aulas toimuv
„Juridica“ lugejakonverents. Sellel konverentsil käsitletakse
Eesti õigushariduse eri aspekte, ka varjukülgi. Teema ei ole valitud
juhuslikult. Peame õigushariduse problemaatikat praegu üheks
tähtsamaks juuraprobleemiks. Tänaseks on aeg küps, et öelda: pigem
vähem, aga paremini. Senine liigne liberaalsus õigushariduse
andmisel hakkab kurjasti kätte maksma – nii mitmedki erakõrgkoolid
ei suuda üliõpilasi nõutaval tasemel õpetada. Nukker tulemus
selgub hiljem, kui aeg on raisatud ja raha makstud. Petta on saanud
nii üliõpilased kui ka ühiskond, kes ootab, et värsked lõpetajad
on ka kaasaegsete teadmistega. Õigushariduses on viimane aeg midagi
muuta. Õigusinstituudi ühinemine Tartu Ülikooliga on väga hea
märk, see on aja märk. Ma ei ole erakõrgkoolide vastu, hoopis
vastupidi – konkurents on ka õigusteaduskonna jaoks edasiviivaks
jõuks. Küll ei saa leppida sisulise akrediteerimise puudumisega,
järjekindlusetusega nõudmiste esitamisel õppejõududele, samuti
sellega, et enamikus erakõrgkoolides on väga vähe teadusliku
kraadiga püsiõppejõude ja et magistritööde kaitsmisel on kohati
minetatud vajalik nõudlikkus. Üheks peamiseks probleemiks Eesti
õigushariduses on professionaalsete, teadustööga tegelevate
õppejõudude vähesus võrreldes suure hulga üliõpilastega.
Toodud hinnang siin on teadlikult ja rõhutatult kriitiline. Samas
loodan, et olukord läheb paremaks, kriitika pidavat olema edasiviiv
jõud. Usun, et konverents saab olema positiivse arengu tõukejõuks.
Konverentsi eesmärgiks ei ole ühe tõe kuulutamine ja selle teistele
selgekstegemine, konverents on koht, kus kõlavad erinevad arvamused.
Kutsutud on inimesed, kellel on õigusharidusega väga erinevad
kokkupuutepunktid, kes on juristidele tööandjad või töötavad ise
juristina; osalevad nii praktikud kui ka õppejõud, sealhulgas
erakõrgkoolide esindajad.
Austatud lugejad, õnnitlen teid „Juridica“ juubeliaastakäigu
puhul ja soovin jätkuvat lugejahuvi, soovin edu ka „Juridica“
esimesele lugejakonverentsile, lubame järgnevatel aastatel uusi
põnevaid numbreid ja järgmisi lugejakonverentse. Jääge meiega!