Ilus suvi on saamas sügiseks. Meile oli see päikesepaisteline ja
kuiv, lausa puhkaja unistus, Euroopale vihmane ja uputusterohke. Just
nii öeldaksegi viimase aja uudistes: mitte lääne- või
kesk-Euroopat pole tabanud tulvad, vaid see kõik toimub just nimelt
Euroopas. Nagu Eesti ei asukski Euroopas.
Inimestel on tavaks vastandada end võõrale. Seda imekspandavam on,
et tõmbame eraldusjoone Eesti ja Euroopa vahele. Me oleme alati
lugenud end Euroopasse kuuluvaks, seda nii geograafiliselt kui ka
kultuuriliselt. Selle kaudu oleme end esitlenud ka muule maailmale ja
selle üle oleme sisimas uhkust tundnud. Kui vahel kostubki hüüdeid
„Saagem eurooplasteks!“, siis mõeldakse seda pigem üleskutsena
end paremaks muuta, sisemiselt kasvada, kui tegeliku kahtlusena meie
kuuluvuse osas. Väljastpoolt tulevaid arvamusavaldusi, nagu ei
kuuluks Eesti Euroopasse, tavatseme võtta solvangutena.
Teisalt aga on Eestis siiski valitsev mentaliteet vaadelda Euroopa
probleeme väljastpoolt, kui võõraid muresid. Meie päevalehed ja
-uudised on Eesti-kesksed (kui mitte veel kitsamad); vähesed muu
maailma kohta käivad nupud on eelkõige kirjeldavad, mitte
analüüsivad ja üleeuroopalistesse diskussioonidesse sekkuvad. Need
vähesedki arutlused toimuvad spektrist „vaatame õige, mis NEIL
seal toimub“. Me ei proovigi lahendada Euroopa probleeme, sest me ei
pea neid meie probleemideks. See, et me oleme teel Euroopa Liitu,
näib sellist vastandamist vaid süvendavat. Me ei pea Eesti
ühinemist Euroopa Liiduga kahe olemuslikult ühte kuuluva formaalseks
ühendamiseks, vaid erinevate liitmiseks.
Tendents vaadelda Euroopa Liidus toimuvat kui võõrast valitseb
enamasti ka Eesti juriidilises kirjanduses. Euroopa Liidust ja selle
õigusest kirjutatakse, sealset regulatsiooni tutvustatakse,
analüüsitakse ja kritiseeritakse, kuid enamasti on valitud
kõrvaltvaataja spekter, mis kohati omab poliitilist alatooni.
Seepärast on mul eriti hea meel, et seekordne Juridica number
sisaldab M. Rosentau eseed, kus võtmeküsimus on, mida MEIE,
eurooplased, ootame Euroopa Liidu konstitutsioonilt. Kui me tahame
identifitseerida end eurooplastena (ja seda ka sisuliselt, mitte
selleks, et kellegi teisega samastamine oleks veelgi
vastuvõetamatum), siis on meil kõigil, nii kirjutajatel kui
lugejatel, aeg võtta omaks just selline lähenemisviis.
Kuid erinevad probleemid omavad erinevat mastaapi. Nii ei hakka keegi
teine tegelema meie perekonna-, delikti-, konkurentsi-, kaubamärgi-,
keskkonna- ja muude õigusvaldkondade probleemidega, mis leiavad
kajastamist käesolevas Juridica numbris. See ei tähenda, et neid
probleeme aga poleks või oleksid need väiksema tähtsusega. Need on
meie probleemid ja nende lahendamine on meile tähtis. Me võime nende
lahendamiseks otsida eeskujusid muudest õiguskordadest ning
välismaistelt õigusteadlastelt ja -praktikutelt, kuid lõplikult ei
lahenda neid küsimusi meie eest keegi. Autorid, kes on pidanud
vajalikuks oma artiklid lugejani tuua, ei vaata neid probleeme kui
võõrast muret, millega iga teemaga kokku puutuv jurist ise peaks
tegelema. Lootkem, et sellesuvine põud mõjub korrastavalt kogu
üldisele võõra mure sfäärile. Vaid nõnda võime rääkida
ühiskonnast, mitte erinevate üksikindiviidide hulgast.