Osalesin hiljuti ühel spordiüritusel. Selleks tuli eelnevalt täita
registreerimisleht, kus paluti ära märkida erinevad andmed minu
kohta. Muuhulgas nõuti ka e-posti aadressi avaldamist. Kuna tegu oli
eelregistreerimisega, siis pidasin seda nõudmist igati mõistlikuks.
Veidi aega pärast ürituse toimumist saabus minu e-posti aadressile
teatud spordikaupade reklaam. Juhus? Kokkusattumus? Arvatavasti mitte,
samuti nagu pole tõenäoline, et see spordireklaam jääb viimaseks.
Selliste süütute asjade kaudu jõuab meieni arusaam vajadusest
andmekaitse järele. Ühelt poolt viitab selline vajadus usalduse
kriisile – me ei julge tugineda vaid andmete koguja diskreetsusele,
ilma et seda elementaarset usaldusvahekorda oleks toetamas seaduse
sanktsioon. Mis teha, kui huvide kaalumise, selle moodsa tegevuse
tulemusena võib andmete koguja pidada usaldussuhte hoidmisest
olulisemaks ärihuve. Nii tahamegi loota, et sanktsiooni karmus võib
neid kaalukausse ehk võrdsemaks seada. Teiselt poolt kumab
andmekaitse vajaduse teadvustamisest läbi meie enda arusaam selle
kohta, millise positsiooni ühiskonnas oleme andnud arvutitele. Pole
ju andmete kogumises midagi uut – neid on läbi aegade alati
kogutud. Uudse rõhuasetuse on teema saanud aga just tänu arvutitele,
mis teevad kogutud andmete käsitsemise ja ka sellega seotud
kuitarvitused lihtsaks.
Arvutite positsioon on Eestis tugev. See on ka mõistetav, sest meie
taasiseseisvumine sattus samale ajale, kui arvutist sai üle maailma
igapäevane töövahend. Nii ei olegi meie ees probleemi, kas ja
kuidas tuleks näiteks saja aasta vanusest kinnistusraamatust andmed
arvutisse sisestada – arvutisse on need andmed viidud käsikäes
kinnistute eneste tekkega. Kinnistusregister on vaid üks näide. Kogu
meie riik on arvutites. Nagu ka me ise: meie aadressid ja
telefoninumbrid, haigused, sissetulekud ja väljaminekud,
väärtuslikum vara, õigusrikkumised jpm.
Tegelikult on enamus sellest infost ju need andmed, mis on teada
sellele inimesele, kelle kohta need käivad. Ka ei ole suurem osa
rutiinselt kogutavatest andmetest selline, mida võiks
märkimisväärse relvana kasutada meie endi vastu. Kui me peaksime
infot näiteks oma koduse aadressi kohta selliseks relvaks, siis
teeksime koduteel ilmselt olulisi pettemanöövreid, mitte ei sõidaks
autoga otse maja ette. Aga ikkagi ei meeldi mulle, kui keemilises
puhastuses soovitakse üles kirjutada minu kodust aadressi, kui
spordiürituse järel hakatakse minu e-posti aadressile saatma
spordikaupade reklaami, kui suvalised inimesed teavad mind otsida minu
koduselt telefonilt jne, jne. Kas aga see „mulle ei meeldi“ on
piisav põhjus, et töötada välja ja rakendada äärmiselt kallist
andmekaitsesüsteemi? Ehk siis jälle kaalumise juurde tulles: kumb on
olulisem, kas vältida seda, mis mulle lihtsalt ei meeldi, või
säästa selleks vältimiseks kuluv raha? Euroopas pannakse siia
kaalule üks raskus juurde: andmekaitsega tuleb vältida
totalitarismi. Pragmaatiline Ameerika seda vajalikuks ei pea, sest
seda ohtu ei peeta reaalseks. Kas meie siin Eestis peame? Nõustuda
tuleb käesoleva Juridica numbri autoritega, kes ütlevad, et vastav
diskussioon on Eestis veel toimumata.
Meie kohta kogutakse andmeid. See on nii ja see ka jääb alati nii.
Erinevalt riigist, kes saab sundida meid endid neid andmeid avaldama,
peaksid teised isikud saama neid üksnes siis, kui me ise seda
soovime. Milliseid andmeid riik peaks saama meilt nõuda, see tuleks
ühiskonnas selgeks vaielda. Palju me teistele usaldame, tuleb meil
endal läbi mõelda.