Kokkuvõte

Põhjusliku seose olemasolu on üheks võlaõigusliku vastutuse kohaldamise eeltingimuseks, milline nõue on nüüdseks leidnud ka otsese väljenduse normatiivses õiguses võlaõigusseaduse § 124 kaudu.

Kausaalseose tuvastamisel abistavad meid filosoofias ja loodusteadustes üldist tunnustust leidnud käsitlused ühiskonnas esinevate nähtuste omavaheliste seoste kohta. Siiski ei ole piisa tsiviilõiguses pelgalt filosoofilisele üldistustele tuginemisest, vaid arvestada tuleb ka üksikjuhtumite spetsiifilisi iseärasusi.

Laiemas mõttes jagunevad kausaalõpetused kahte suuremasse rühma, mida vastavalt tuntakse üldistamise ja individualiseerimise teooriatena. Kontinentaalses tsiviilõiguses on enim tunnustust leidnud üldistamise teooriad, mille seast tähtsaimaks võib pidada adekvaatsusteooriat.

Võlaõigusliku vastutuse selgitamisel on tsiviilõiguses asjakohane aluseks võtta kahefaasiline kausaalseose käsitlus. Sellisel juhul toimuks hinnangu andmine põhjusliku seose kohta kahel erineval tasemel. Esimese tasandi eesmärgiks on faktilise kausaalsuse tuvastamine, selgitades välja tagajärje saabumiseks vajaliku ja vältimatu tingimuse. Teist tasandit võib nimetada õigusliku kausaalsuse tuvastamiseks. Sellel tasandil toimub õiguslikult relevantse seose selgitamine vajaliku tingimuse ja saabunud tagajärje vahel. Autor kritiseerib ka nõukogude õigusteooriat, milline suhtus conditio sine qua non teooria ja adekvaatsusteooria kohaldamisse eitavalt, rõhutades selliste seisukohtade ekslikkust ja põhjendamatust.

• kahju hüvitamine
,
• kahju õigusvastane tekitamine