Kokkuvõte

Kuigi Eesti on mereriik, ei ole meil veel arvestatavat kohtupraktikat niisuguses laevandusäriga tavaliselt kaasas käivas mereõiguse instituudis nagu laevade arestimine. Sageli kõhklevad kohtunikud laeva arestimise üle otsustamisel, venitavad selle kiireloomulise küsimusega või põhjendavad arestimisest keeldumist valede argumentidega. Autor on seisukohal, et laevade arestimisel tuleb lähtuda Genfi 1999. aasta rahvusvahelisest konventsioonist laevade arestimise kohta, mille põhimõtted on inkorporeeritud laeva asjaõigusseadusesse. Seega peab kohus laeva arestimisel otsustama, kas arestimistaotluse esitajal on merinõue ja kas see on kehtiv. Autori arvates on tsiviilkohtumenetluse seadustiku hagi tagamist reguleerivad normid laevade arestimisel vaid üldisteks ja abistavates normideks, mis kohalduvad vaid kui lex generalis. Seega ei saa laeva arestimisest keeldumise põhjenduseks olla asjaolu, et laevaomaniku maksejõuetus on tõendamata.

Artiklis peatutakse ka laeva arestist vabastamisel, mis on võimalik „piisava tagatise andmisel rahuldavas vormis“ (laeva asjaõigusseaduse § 78³ lõige 1). Autori arvates pole laeva arestimise taotluses näidatud nõude suurusele vastava summa kandmine kohtu deposiiti piisavaks tagatiseks, sest sellisel juhul võib olla oluliselt raskendatud kohtuotsuse täitmine hageja tsiviilprotsessiga kaasnevate kulude väljamõistmise osas.

• mereõigus
,
• kohtukulud tsiviilkohtumenetluses
,
• hagi