Võlaõigusseadust,
mis jõustus 1. juulil 2002, võib iseloomustada kui seadust,
mis sisaldab hulgaliselt õiguslikke transplantaate ehk siirikuid teistest
Euroopa õigussüsteemidest. Käesolevas Juridica numbris arutletakse selle üle,
kuidas võlaõigusseadust rakendada, analüüsitakse üksikute õigusinstituutide
dog-
maatikat ja nende sobivust meie õigussüsteemi, aga samuti juba ilmnenud puudusi
ning probleemseid kohti. Veel on tegemist üleminekuühiskonnale iseloomuliku
olukorraga, kus kirjutatud õigus on oluliselt ees ühiskonna üldisest arengust
ja seaduse surve sotsiaalsele käitumisele suur. Seetõttu on mõistetav mure,
kuidas uut seadust tõlgendatakse, milline sisu antakse selles sisalduvatele
reeglitele ja kas seaduse rakendamine viib õiglasele lahendusele.
Õigussiirete
edukus sõltub sellest, kas ühiskond on valmis uuendusteks, kas tuntakse nende
järele vajadust, millised on varasemad ajaloolised kogemused,
ja seaduse rakendajatest. Õiguse uuendamise kaudu sotsiaalsete muudatuste
saavutamine ei sõltu loomulikult ainult juristide valmisolekust uut seadust
õigesti rakendada, vaid ka reguleeritavate ühiskondlike suhete osaliste
valmisolekust oma käitumist muuta.
Võlaõigusseaduse
kehtestamisega on oluliselt kasvanud n-ö pehme õiguse ja lahtiste standardite
osatähtsus võlasuhete reguleerimisel. Sellest tulenevalt jääb õiguse
sisustamine paljus kohtupraktika ülesandeks ja seaduses sisalduvate
õigussiirete tegelik toime meie õigussüsteemis võib ilmneda alles pikema ajal
jooksul. Vabadus otsustada tähendab ka vastutust oma otsustuste eest. Marju
Luts on oma artiklis tabavalt leidnud, et see, kas ja kuivõrd me tahame oma uut
eraõigust sisustada eelkõige individuaalset vabaduse printsiipi arvestades,
sõltub eelkõige meist endist. Täpsemini: iga üksiku valmisolekust oma vabadust
vastutustundeliselt teostada ning juriidilise nõustaja ja otsustaja
valmisolekust
ja professionaalsest võimest vabaduslikult mõistetud eraõigust edendada.
Õigus
peab olema midagi, mis töötab. Kas võlaõigusseadusesse võetud õiguslikud
transplantaadid toovad kaasa sellise käitumise nagu õiguskorras, kust need on
üle võetud, seda näitab tulevik. Õiguse mõiste ei piirdu ainult ühtlustatud
reeglitega ja reegli tegelik tähendus ei tulene reeglist endast, vaid on
kultuuriliselt ja ajalooliselt determineeritud. Reegli tähendus tuleneb
keelest, moraalist, traditsioonidest või kultuurilisest ambientsist, mis kõik
koostoimes viivad reegli aluseks olnud kontseptsiooni mõistmiseni. Reegli
ülevõtmisega ja isegi selle tähenduse mõistmisega ei pruugi automaatselt kaasa
tulla see, mis on reegli taga ja reegli tähendus ei ole nii lihtsalt ülekantav
ühest õigussüsteemist teise kui reegel ise.
Ehk
aitavad järgnevad artiklid paremini mõista seda, mis on ülevõetud reeglite taga
ja kuidas neid reegleid praktikas rakendada. Lõpetuseks tahaks soovida tarkust
seaduse tegeliku sisu kujundamisel, et võlaõigusseadus ei täidaks mitte ainult
formaalset Euroopa õigussüsteemides tunnustatud reeglite ühtlustamise eesmärki,
vaid ka õiguse laiemaid sotsiaalseid funktsioone.