Kokkuvõte

Karistusseadustiku § 56 lõige 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes rõhutatakse, et loobudes süüdlase isiku arvestamisest iseseisva alusena, asub karistusseadustik süüpõhimõttel rajaneva karistusõiguse poolele. „Isiku arvestamine iseseisva tegurina, lahutatult toimepandud süüteost, tähendaks seda, et konkreetse kuriteo eest karistuse mõistmise asemel hakataks andma hinnangut isikule ja tema elukäigule üldse. Õigusriiklik karistusõigus ei ole selleks volitatud, sest inimene peab vastutama oma teo eest, aga mitte selle eest, milline ta on.“ Samas märgitakse ka: „Igal juhul ei tohi aga karistuse ülemmäär ületada seda piiri, mis tuleneb süü suurusest.“ Riigikohtu otsustesse jõudis sama mõte sõnaselgelt 16. mai 2007.

Eelneva põhjal võib jääda mulje, et Eesti karistusmaastik on inimväärikuse paradiis, kus süüdlase pea kohal saab ähvardusena rippuda üksnes ja ainult tema tegu; et unustatult möödas on sovetiaeg, kui staažikamaid kurjategijaid tituleeriti eriti ohtlikeks retsidivistideks ja karistati seadusest tulenevalt sellevõrra rangemalt.

Aga kas see on ikka möödas või jääb ülalöeldu praktikas lihtsalt deklaratsiooniks? Kas see on valge leht, millel kohus kalkuleerib välja karistuse, või on seal lehel tegelikult juba ette pisikeste hallide numbrikestega märgitud avanss varem istutud aastate eest? Autor analüüsib artiklis Eesti Vabariigi tänast karistuspraktikat, et saada pilt sellest, kas ja kui palju tegelikult mõjutab konkreetsest teosüüst väljapoole jääv ohtlikkus isiku karistust ning mil viisil seda kohtupraktikas põhjendatakse.

• karistuse kohaldamine